Iraagi invasiooni aastapäev

Täna oli ka Iraaki tungimise aastapäev. Seda tähistasid kohalikud inimesed autopommidega. Kui palju oli hukkunuid, ma isegi väga täpselt ei jätnud meelde, sest paarikümne ja poolesaja vahel on neid ikkagi hirmutavalt palju.

Tagantjärgi teame, et Saddam Hussein poodi küll ülesse ja Iraagi nafta langes Lääne firmade kontrolli alla aga riik muutus veelgi ebaturvalisemaks ja suuremaks terrorismi keskuseks kui ta oli olnud diktaatori ajal.

Georg Walker Bush on ka inimeste mälust kadunud. Ta oli ikka üks väga ebaõnnestunud valik presidendi kohale. Temast jäi maha vaid Afganistani ja Iraagi sõja alustamine ning majanduskriis, mis pole tänase päevani läbi saanud, sest põhjused on süsteemsed. Mitte mingi raha hulgaga ei anna õigeks seada seda, mille ebaõnnestumist on aastakümneid ette valmistatud läbi finantsmaailma regulatsioonide kaotamise.

Afganistanis läheb ka okupantidel halvasti. Üks nende sõdur tappis lihtsalt hulga tsiviilisikuid ja vihastas sellega kohalikud elanikud lausa tänavatele protestima. Veel esimestel aastatel taluti taolisi eksitusi üsnagi rahulikult, näiteks pulmapeo pommitamine, kus hukkunuid oli üle poolesaja. Kuid mitte enam, sest liialt palju aastaid on oodatud olude paranemist.

Iraagi sõja tähtsaim tulemus oli seal piirkonnas nõrga riigivormi tekkimine, mis omakorda ohustab terrorismiga naabreid Iraani, Türgit ja Süüriat. Võib vist öelda, et demokraatia, vabaduse ja läänelike eluviiside eksportimine ühte vanimasse tsivilisatsiooni piirkonda ei andnud mitte mingisugust märgatavat tulemust. See oli täielikult vastupidine tulemus ehk blowback (termin luureoperatsiooni ebaõnnestumisest, sest tulemus on oodatule vastupidine).

Eesti võiks arutada iraaklaste ees vabandamise küsimust, sest ka meie osalesime nende kallal invasiooni teostamises, millel lisaks polnud ÜRO selget heakskiitu. Me käitusime kui gängsteri kannupoisid, sest loobusime oma põhimõtetest kampa kuulumise ihaluses.