Kolm okupanti ühe päevaga
Eile tapsid Afganistani okupeerivate jõudude poolel olevad sõdurid vähemalt 3 läänest pärinevat sõjaväelast. See on justkui omade pihta tulistamine, sest relvad neile olid andnud just needsamad riigid, kelle sõdureid nüüd tapetakse. Tundub üsna mõistusevastasena, et demokraatia kaudu vabaks tehtud inimesed võiksid relva suunata selle toojate (oma peremeeste) suunas aga ometigi on see nii läinud.
Afganistan on vallutajate surnuaed. Ühelgi vallutajal pole õnnestunud afgaanide sõjaline alistamine ja riigi okupeerimine. Selle võimatus hakkab kohale jõudma ka praegustele “lääneliku demokraatia” levitajatele.
Praegused sündmused said alguse juba nädalaid tagasi kui ühes sõjaväebaasis märkasid kohalikest inimestest töölised prahti põletades, et hävitamisele olid määratud ka Koraani koopiad. See kutsus esile vihased protestid, mis isegi vaatamata ameeriklaste vabandamisele juhtunu pärast, muutusid aina ägedamaks. Sellele lisandus veel üks USA sõdur, kes tappis tosin rahulikku inimest ja põletas nende surnukehad. Pärast seda ongi tekkinud okupantidele uus oht, sest nende pihta on hakanud tulistama koalitsiooni vägedesse kuuluvad afgaanid. Nüüd pole enam ühtegi turvalist ala, mida annaks betooni ja okastraadiga piirata ning selle taga elada, sest kohalikest inimestest ennast eraldada pole mõeldav.
Hiljutised sündmused saavutavad ilmselt selle, et 2001. aasta oktoobris alustatud sõda jõuab okupantide lahkumiseni pigem varem kui hiljem. Maha jääb midagi Iraagi taolist, kus jätkub pommide plahvatamine ja inimeste ebaturvaline ning vaene elu.