Arrak on punane rätik normaalsele mõtlemisele

Mind häirib sügavalt, et majanduse arengute üle arutamiseks antakse nii palju massimeedia pinda ja aega Andres Arrakule, kelle jutt ja väited tekitavad minus vaid vastikustunnet. Kui tema kõrval kedagi teist ei näe ja keegi ei ütle välja ka lihtsates järeldustes tehtud lollused, siis me oleme tulevikuta rahvas. Majandus pole küll täppisteadus aga nii inimvaenulik see ka olla ei saa kui tema sõnavõttude alusel võiks järeldada.

Majanduskriis ehk masu oma olemuselt oligi nende tema usutavate ja jutlustavate sammude tagajärg. Minu mälu järgi kerkis ta meediasse siis kui majanduslanguse järel ei võetud enam tõsiselt neid tegelasi, kes olid buumi aegadel joonistanud aina tõusvaid graafikuid, näiteks Maris Lauri ja Maire Josing.

Siis tuligi Arrak värske näona ajakirjanike ette rääkima, et senine poliitika võiks ikka jätkuda ja see vajab ainult kohandamist läbi kärbete, riiklike toetuste vähendamise (ta on soovitanud pensione alandada, nagu need oleksid suured) ja senisest veelgi konservatiivsema majanduspoliitika. Ilmselt näeb ta juhtunus kõige väiksemat süüd pankadel, sest nende kohta ei meenu mulle temalt ühtegi kriitilist esinemist.

Täna kirjutas ta Delfis ühe arvamusloo, mis on sedavõrd vildakas tagajärgede ja põhjuste osas (tegelikult põhjusi ei käsitleta), et pidin sellele reageerima omapoolse arvamusega. Algne artikkel http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-arrak-eesti-tegi-suurima-majanduspoliitilise-vea-2008-aasta-lopus.d?id=64301091

.

Eesti viga tehti palju varem kui 2009. aasta eelarvet menetledes. Selles põhjust näha on sama kui plahvatanud pommis süüdistada demineerijat. Peaks hoopis küsima, et kes selle majanduspommi valmis meisterdas. Kindlasti polnud selleks aga Padar või sotsiaaldemokraadid. Taolise väite esitamine on ilmne poliitiline sildistamine.
Arvan, et autor eelistab majanduskriisi põhjustest vaikida, sest tegelikult on ta ise samu asju toetanud ja uskunud. Iirimaa oli ka meile eeskujuks oma madala maksukoormusega (ometigi neil seal on firmadele tulumaks) ja nüüd näeme, mis neist on saanud.
Ekslik on jätta mulje, et valearvestus tehti vaid ministeeriumis või Eesti Pangas. Tõsi, see viimane väitis meile pehmet maandumist, mis tegelikkuses osutus kõvaks kukkumiseks aga selle autor Märten Ross on saanud hoopis edutatud: peaministri nõunikuks, Soome keskpanga nõunikuks. Juhtum näitab, et masu omas ideoloogilisi ja poliitilisi juuri, sest sellega seotud inimesed pole kuidagi pildilt kadunud. Ainus, keda heade aegadega võrreldes näeb massimeedias vähem esinemas on kunagi Swedbanki esindanud Maris Lauri. Termin pehme maandumine (soft landing) oli palju varem ameeriklaste väljamõeldis kosmoselaeva eduka tagasipöördumise kirjeldamiseks aga levis sealt pangandusse ja ka siia.
Eesti suurim majanduspoliitiline viga oli tõenäoliselt erinevate otsuste koosmõju ja see tehti ilmselt välismaal asuvate kommertspankade peakontorites. Täpsemalt nende otsus laenuraha massiliselt sisse tuua, sellega õhutada tarbimist ja ehitusbuumi. Pärast pauku kannavad kõik kulud aga maksumaksjad, kas siis päästes AIG taolisi korporatsioone (lisaks GM, Ford, jne) või läbi hinnatõusude oma alaneva elukvaliteediga. Majandusteadus on üks väheseid, kus eksinu ja valesid otsuseid teinu saab tasuks hoopis preemiat. Näiteks Wall Streeti firmad, mis küsisid USA maksumaksjalt pankroti vältimiseks raha (sadu miljardeid), maksid preemiaid edasi samamoodi kui buumi aegadel, sest väidetavalt olevat sedasi kirjas töölepingutes.

.

Lisan siia ka ühe 2006. aasta pildi, kus tookordne majandusminister hoiatas läheneva krahhi eest.

Arrak on nagu provokaator, kes valetamise ilmsiks tulekul püüab leida veelgi suuremaid süüdlasi.