Keegi vaatab veel televisiooni?

Kuulasin hoomikul Hagi Šeini juttu Reformiraadiost (so Vikerraadiost). Ta tõi seal huvitavaid võrdlusi, et televisioon pole enam suutnud koondada üle 30% inimeste tähelepanu ühe õhtu jooksul samaks tegevuseks ehk siis telekanali vaatamiseks. Küsis ka teise poole kohta, et millega tegelevad need ülejäänud 70, 60 või 50 protsenti inimestest, kes pole televisiooni lummuses.

Mind ennast huvitab ka aina vähem Eesti telekanalite pakutav valik. See algas juba kümmekond aastat tagasi koos kaabeltelevisiooni ja arvutisse tüünerkaardi paigaldamisega. Pärast seda polnud televiisor enam eraldi ekraan vaid teleprogramm muutus aknakeseks arvuti ekraanil. Mul pole ühtegi allikat oma väitele aga arvan, et arvutiga telekanalite vaatamine on pigem suurenenud. Vastupidine areng, kus televiisorile pannakse sisse võrgukaabel ja näiteks Elioni digiboksi külge saad panna klaviatuuri ja interneti brauseri (ülimalt algeline!) pole kusagile viinud.

Üsna hea selgituse digipöörde kohta andis ka Andres Jõesaar eile delfis avaldatud arvamusloos. Ta toob välja, et signaali digitaliseerimine muutis ka telemaastikku ning need inimeste harjumused ja ootused on muutunud. Muidugi on siin oma osa ka majanduse nõrgal seisul, kus riigis ringleb vähem raha, mille tõttu ettevõtete toodangut ei osteta nii palju ja pole võimalust ka reklaamile kulutamiseks.