Korruptsioon on Reformierakonna veskikivi

Viimasel nädalal oli mitu juhtumit, mis võivad valitsuses olevale Reformierakonnale saatuslikuks saada. Selles mõttes, et nad võimult kukutada või lausa lagunemiseni viia.

Esmalt muidugi justiitsminister Kristen Michal ja tema ülekuulamine Keskkrimnaalpolitseis, mille taasasutas Ken-Marti Vaher. See organisatsioon on teada poliitikute sildistamise asutus, näiteks Panov oli neil ka 2003. aastal hambus ja vabanes ilma süüdistuseta alles 2008. aastal. Mõistus tõrgub lausa seda uskumast, et politsei algatas telekaamerate ees operatsiooni ja siis selgus, et kõik oli seaduslik ning millegagi polnud kohtusse minna. Ma muidugi ei tea kuivõrd on tegemist kunagise organisatsiooni õigusjärglasega. Kahtlustan siiski, et sealsed töötajad on samad, kellele Vaher nüüd maksumaksja rahadega tegi uued soojad töökohad. Tundub ju uskumatu, et senini töötatunud politsei struktuur lüüakse segamini, et osad töötajad viia üle uude organisatsiooni. Pigem oli ikkagi täielik komplekteerimine.

Eriti piinlik oli see advokaadi ja tumedate klaaside taha varjumine, lugupeetud justiitsminister. Ma oleksin valmis uskuma, et see Silver Meikar on esitanud väljamõeldud süüdistusi aga isegi selle eitamiseks ei jagu enam julgust. Kallis advokaat, kes kaitseb ka Veerpalu dopingu süüdistustes, tekitab pigem kahtlusi kui vähendab neid.

Kalev Lillo kohta pole mul arvamust. Tema ilmselt on vähem raudsete närvidega kui Michal ja selle pärast on partei ta ajakirjanike eest ära peitnud, sest ta ju keeldus ka politseis ütluste andmisest. Ilmselt on tal selleks õiguslik alus aga jällegi see ei vähenda muljet, et ta on süüdi.

Vähemalt mina mõtlen küll nii, et kui süüdistatakse asjas, mida ma pole teinud, siis prooviksin igati edastada sõnumit, et kahtlustus on alusetu. Advokaatide ja vaikimise taha varjumine ei ole selline sõnum.

Nädala lõpus tuli ka hea teade, et Rakvere linnapea Andres Jaadla sellest samast Michali ja Lillo parteist ehk Eesti Reformierakonnast “katkestas oma puhkuse ja teatas ametist tagasi astumisest.” Sellist asja kohe ei mäletagi, et puhkuse ajast astutakse ametist tagasi. Mis ta kavatseb siis kasutamata jäänud puhkusepäevade tasu ka Rakvere linnale tagasi maksta? Vähe usutav. Pigem oli see kiire samm, et suvekuumuses ennast vaikselt taandada, sest süüdi jäämine kriminaalkuriteos on enam kui tõenäoline. Senine otsus saadeti samadele kohtunikele menetlemiseks menetlusnormide rikkumise pärast, mitte ebapiisavate tõendite või paragrahvide tõttu.

Eriti huvitav oli Jaadla käitumine. Ta ise on langenud, ametist lahkunud. Ometigi tegi avalduse, et ka justiitsminister Michal peaks tagasi astuma. justkui tõmbaks erakonna endise peasekretäri endaga koos posti otsast alla. Kõrgelt kukkumine on valus kukkumine.

Jaadla juhtum ei ole veel lõppenud ega lahendust saanud. Mind isiklikult häirib korruptsioonis kahtlustatav isik ka volikogu liikmena. Ma olen valmis andestama liikluseeskirja rikkumise (Savisaare kombel kihutamise) ja äkki isegi väikse promilli (Riigikogu Sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna) aga juristile mitte seda, et ta ei tundnud korruptsioonivastast seadust. See on täielikult ametialane küündimatus, mitte inimlik eksimus. Juristiks õppinud Jaadla oleks pidanud teadma seadust, mitte lootma sellest mööda hiilimisele, et äkki keegi ei kontrolli kuna mul on Reformierakonna liikme pilet taskus.

Lõpetuseks siis saab Jaadla ja Michali-Lillo juhtumist veskikivi ansiplaste kaelas, mis tõmbab terve partei sügavale. Nad võivad toetuse reitingutega manipuleerida aga vähemalt pool aastat või rohkem kestev kohtuasi või menetlus jätab jälje. Õnneks jätsid nad õigel ajal taandumata ja näitasid ennast ahnete isikutena, kes viimase võimaluseni kaanisid maksumaksjalt töötasu. Seda eelnevat kirjutades võtsin eelduseks, et Michali juhtumi võib jääda isegi ilma süüdistuse esitamiseta. Ometigi on tema lahkumine nüüd vaid ajaküsimus, mitte enam valik.