Kartelliparteid saavutasid õigluse üle võidu

Prokuratuuri otsus lõpetada Eesti Reformierakonna varjatud annetuse uurimine oli ennustatav käik. Ükski ametnik ei hammusta seda kätt, mis teda toidab (loe: poliitikut, kes on valitsuses). Ilmselt poleks tulemust muutnud ka Kristen Michali taandumine justiitsministri kohalt kas siis uurimise ajaks või püsivalt. Tema jätkamise soovijad olid vähemuses, ometigi said nad nüüd võitjateks.

Kas Michal on pärast sellist skandaali tugevam? Kindlasti mitte. See on nagu Eesti Raudtee tagasiostmise juhtumis, kus Edward Burkhart väitis, et tunnistajad rääkisid talle võimul olnud parteile annetuse küsimisest aga ükski ärimees ehk tunnistaja seda prokuratuurile ei kinnitanud. Nüüd on meil olukord, kus leidub 2 tunnistajat (Silver Meikar ja Kalle Pallingu endine elukaaslane), kes kinnitasid raha puhtaks pesemist Reformierakonnale ja tõenäoliselt 4 inimest (Kalev Lillo, Kristen Michal, Kalle Palling, see noormees Tartu osakonnast), kes eitavad selles osalemist.

Prokuratuur asus seisukohale, et tunnistajate ütlused ei maksa ning muid tõendeid nad ei (tahtnudki) leida. Meenutame kasvõi seda, et Reformierakonna büroo läbiotsimise päeva hommikul oli Eesti Ekspressis intervjuu, kus prokurör kinnitas sellise sammu võimalikkust. Mis tõendeid saabki leida kui kahtlustatav loeb ajalehest ees ootavast läbiotsimisest?

«Vaatamata kõigi kättesaadavate tõendite kogumisele on iga kahtlustustes nimetatud teo puhul lõppkokkuvõttes tegemist niinimetatud sõna sõna vastu olukorraga, kuna kahtlustatavad eitavad neile etteheidetud tegusid,» ütles Heili Sepp.

http://www.postimees.ee/1006504/prokuratuur-lopetas-reformierakonna-rahastamise-kriminaalasja

See juhtum riivab selgelt õiglustunnet. Meil on tunnistajad, kes pakkusid ilmselt ka fakte oma väidete kinnituseks aga prokurör ütleb ikkagi, et tõendeid ei leitud. Kas tõesti telefonikõnesid siis ei võrreldud või e-maile?

Me teame, et raha annetasid inimesed, kes polnud seda ise teeninud ja kes olid selle saanud aga raha päritolu tuvastamata jäämise tõttu menetlus lõppes.

Saan siit teha üldistuse, et võimul olevate parteide rahastamist ei uurita. Nad võivad võtta vastu ebaseaduslikku raha ja pääseda sellest puhtalt. Kõik õiglustunde rikkumisest tulenev pahameel suunatakse prokuratuuri poolt edasi opositsiooni rahastuse uurimiseks. Meenutame kasvõi seda tralli, kus anti Jüri Luigele (sellele Võru ilutulestiku ärimehele) KAPO poolt 600€ Keskerakonnale annetuse tegemiseks ja pärast korraldati läbiotsimine, et saada selgust puuduva 100€ saatuses, sest erakonnale oli annetusena jõudnud vaid 500€. Politsei lavastas maksumaksja rahadega opositsioonile ebaseadusliku annetamise juhtumi aga see kukkus kokku.

Otsisin oma blogist, et kuhu kirjutasin mõtte, et Meikari juhtumis jääb tema ainsana süüdlaseks ja kõik teised poliitikud pääsevad puhtalt aga kuidagi ei leidnud. Siis meenus, et kirjutasin sellise mõtte hoopis artiklisse:

Avaldus Fidenter OÜ tehingute seaduslikkuse uurimiseks menetlust alustada sai prokuratuurist keelduva vastuse. Selle koopia saadeti e-mailiga ka Reformierakonnale ning info juhtunust avalikustati 2. augustil ajalehes Postimees. See on viimane tõestus, et valitsusliitu ühendavaid salajasi annetusi Eestis uurima ei hakata. Silver Meikari juhtum on erand, sest tema tegi ise avaliku ülestunnistuse ja käis sellest prokuratuuris tunnistamas ehk tulistas endale ise jalga.

Artikkel ilmus 8.08.2012 ajalehes “Kesknädal” http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=19319

Pärast Meikari ülestunnistust alustati küll prokuratuuris uurimist aga 5 kuud hiljem see lõpetati. Mis sai neist inimestest, keda kutsuti taolistest juhtumitest teatama prokurörile? Ma kahtlustasin tookord, et see on kurikaval plaan saada teada need inimesed, kes võiksid kartellipartei reeta ja Reformierakond saaks nendega tegeleda ehk neile mõistuse pähe tagasi panna ja sellega skandaali summutada. Prokurör Sepp oli nagu see kuri saatejuht, kes selgitab välja nõrgima lüli ahelas, mis tõi võimul olevatele parteidele raha.

Eksisteerib ka võimalus, et prokuratuur tõesti töötas pingeliselt ja proovis leida tõestust aga midagi ei tulnud välja. Jäägu see nende kollektiivsele südametunnistusele. Igatahes minus kinnistus neist mulje kui kartelliparteide kaitsjatest.

Teen ka tagasivaate oma varasematele mõtetele selle teemaga seoses.

23. august ennustas ette praegust lõpptulemust.

Eelmise sissekande põhjal võiks küsida, et kas Eestil on lootust pääseda kartelliparteide võimu alt, kus kahtlane ja võimalik, et ka illegaalne erakonna rahastamine, piirdub vaid ajakirjanduses kirjutamisega ning valijad annavad neile üha uuesti toetuse. Süsteem ennast vabatahtlikult ei muuda ja praegu ei näe ma ka jõudu, mis neid sunniks seda tegema.
http://virgokruve.eu/2012/08/23/silvergate-ja-fidenter-lood-jaid-2-ajalehe-suviseks-tellimiskampaaniaks/

4. august. Eksisin. Jaadla, Michal, Lillo tegutsevad erakonnas edasi, vaid Jaadla kaotas Rakvere linnapea ametikoha. Korruptsioon pole reformistidele külge kleepunud.

Lõpetuseks siis saab Jaadla ja Michali-Lillo juhtumist veskikivi ansiplaste kaelas, mis tõmbab terve partei sügavale. Nad võivad toetuse reitingutega manipuleerida aga vähemalt pool aastat või rohkem kestev kohtuasi või menetlus jätab jälje. Õnneks jätsid nad õigel ajal taandumata ja näitasid ennast ahnete isikutena, kes viimase võimaluseni kaanisid maksumaksjalt töötasu. Seda eelnevat kirjutades võtsin eelduseks, et Michali juhtumi võib jääda isegi ilma süüdistuse esitamiseta. Ometigi on tema lahkumine nüüd vaid ajaküsimus, mitte enam valik.
http://virgokruve.eu/2012/08/04/korruptsioon-on-reformierakonna-veskikivi/

22. mai. Väärtegu aegus juba juunis aga pärast VEB fondi rahade uurimata jätmist, sest Eesti Panga poolt sadade miljonite kroonide ulatuses võltsimine on toime pandud rohkem kui 10 aastat tagasi, tõi Prokuratuur seekord väite, et mingeid tõendeid ei leitud.

Meikaril pidi olema mingi plaan, et selle avalikustas ja just nüüd. Karistust sellise teo eest ei järgne, sest 1.04.2011 võeti Karistusseadustikust välja § 402, mille järgi “Erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise eest“ karistati rahalise karistusega. Kui lisame siia asjaolu, et väärtegu aegub 2 aastaga, siis tehtud annetusi pole ka võimalik enam uurida või karistust määrata. Viimane tema enda artiklis nimetatud annetus oli “Silver Meikar 30.06.10. Annetus 10 000,00″ ehk järgmise kuu lõpuks on ka karistuse määramise tähtaeg möödas. Tõstku käed need, kelle arvates õiguskaitseorganid suudavad(loe: tahavad) selle loo menetleda 28 tööpäeva jooksul.

Oleks ju olnud imelik, et VEB fond ja Silver Meikari annetus on jäetud uurimata samal põhjendusel – aegumine.

Mul on ikkagi vastik tunne. Justkui teaksin selgelt toime pandud väärteost aga keegi ei vaevu õiglust taastama, sest nii saavad võimul olijad kahjustatud. Oh jah, eks siis tuleb sõrmed rusikasse suruda. Küllap prahvatab ka see vimm, ükskord.