Info talletamine odavneb ja mahud kasvavad
11 aastat tagasi oli minu jaoks videopildi salvestamise ainsaks kättesaadavaks vahendiks VHS videomakk. 8 aastat tagasi tuli DVD plaadile salvestamine. Sealt edasi läks 1,5 aasta ja kättesaadavaks sai kõvakettaga salvestaja. Pärast seda algas linti kasutavate kassettide käibelt kadumine ning asendumine pöördlevate plaatidega. Nende kasutamise periood jäi jällegi lühemaks oma eelkäiatest, sest asemele tulid mälukaardid ning nendel salvestamine. Tänaseks päevaks on populaarsust võitmas seadmete ühendamine võrku ja andmete hoidmine pilves.
Sellise lühikese ülevaate infokandjatest tegin enda jaoks, sest kümnendi jooksul olen näinud info talletamises suuri muutusi. Arvestasin just mõned päevad tagasi välja, et VHS kassettide hind ja tänapäeva kõvaketta hind on märkimisväärselt erinevad. Täpsemalt saan nüüd ühe 2 TB kõvaketta sama hinna eest, mis 2003. aastal oleks andnud 46 VHS kassetti. Salvestades need LP režiimis oleks saanud jäädvustada umbes 370 tundi materjale. Samasuure koguse videot talletab üks 250 GB suurune kõvaketas. Järelikult on 10 aasta jooksul video talletamise maht kasvanud umbes 8x, sest sama raha juures saab märksa suurema hulga andmeid talletada (250 GB x 8 mahub 2 TB kettale).
Info talletamine odavneb ja samuti vähenesid selle tekitamise kulutused. Videokaamera ei ole enam kallis aparaat, vaid pugenud mobiiltelefoni korpuse sisse. Samuti on fotoaparaadid õppinud selgeks video salvestamise. Endiselt on käibel ka ennekõike video salvestamiseks mõeldud kaamerad, millele on omakorda selgeks õpetatud fotode tegemine. Salvestis on koheselt samas seadmes vaadeldav ning digitaalse formaadi tõttu ka teistesse seadmetesse ülekantav. Pole vaja seda tüütut protsessi, kus lint tuleb samal kiirusel maha mängida ja salvestada see arvutis failiks.
Hiljuti tuli Andmekaitseinspektsioon välja mõttega, et inimestele tuleks seada piirangud nende filmitud materjalide levitamiseks. Mina pean seda ohtlikuks kui inimese sisse tekkib väike tsensor, kes hakkab talle ette ütlema, et millist materjali tohib salvestada ja milline tuleb ära kustutada või koduseinte vahele peita. Praegu on juba hilja hakata inimesi võõrutama filmimisest, sest seda teevad paljud tarkade telefonide ostjad ning ilma selleta võiksid nad samahästi jääda oma rääkimise telefonide juurde. See ametnike mõte on justkui katse piirata tehnoloogia arengut sellel ettekäändel, et inimeste mõttemaailm pole järele jõudnud. Umbes samal põhjusel prooviti kunagi mitte väga kauges minevikus piirata ka näiteks aurumasinate ja rongide kasutamist. Oma ajastu teadlased olid kindlad, et auruvedur ei tohi sõita kiiremini kui 25 miili tunnis või muidu imetakse õhk vagunitest välja ja sõitjad lämbuvad.
Odavneva info puuduseks on selle üleküllus. Väga raske saab olema sellest kõige parema ja vajalikuma leidmine. Tänapäeva kuulsad maalid on väärtuslikud just selle tõttu, et nende ajastust on vähe säilinud. Kehvemad maalid võidi ka üle maalida. Tänasel hetkel on raske öelda, kas ja milline jäädvustus võib ajalooliselt tähtsaks ja väärtuslikuks kujuneda.
Odavaks muutunud info muudab inimesi ka hooletumaks selle säilitamise suhtes. Kindlasti ei tule üllatusena, et videolindid ja plaadid võivad väliste tingimuste tõttu kahjustuda ja muutuda loetamatuks. Kõvakettad ütlevad üles ja hävitavad veelgi suuremas mahus infot. Ilmselt paljud ei mäleta, et Klassikaraadio serveris toimus IBM-i ketaste rike ja selle tulemusel kahjustus sadu tunde originaalseid materjale, millest ei olnud tehtud ka koopiaid.
Ma mõtlen murega, et aina suurem kõvaketas tähendab ka vajadust selle koopiatesse panustada. Kaotada näiteks 1 kassett või 2 plaati on ikka väike kaotus võrreldes sadade ja tuhandete tundide materjali hävimisega kõvakettal. Sellisest koopiate tegemisest võidavad ennekõike andmekandjate tootjad, sest originaalide kõrvale on vaja ka varukoopiaid, sest tihedalt kokku pakitud info on haavatavam kui paljudele andmekandjatele hajutatu.
Kokkuvõttes on info andmekandjad odavnenud aga tiheduse suurenemine tingib vajaduse teha varukoopiaid ning kulutusi erinevate formaatide teisendamiseks. Näiteks videolindi ümbervõtmine plaadile või kõvakettale on just selline tegevus. Minu kogemus näitab, et koos varukoopiate tegemisega on kulutused jäänud üsna samaks, isegi langevate ühikuhindade puhul. Võimalik, et varem olin väga hoolikas, et mida jäädvustada ja nüüd olen vähem valiv aga seda pole ma sügavamalt mõelnud. Igatahes selles olen küll täiesti kindel, et andmekandjaid tuleb hoida iseenda valduses ja mingist võrku hajutatud andmete hoidmisest ei saa juttugi olla. Võimali, et olen liialt kahtlustav aga enda loodud materjalidele tahan säilitada kontrollitud ligipääsu, mida võrgu puhul kindlasti ei ole.