Erakondade varjatud rahastamise tüüpilised skeemid
Esmaspäeval saabus Eesti meediasse Tarmo Lausing, kes oli Eesti Ekspressi ajakirjanikule antud intervjuus eelmisel neljapäeval saanud avalikuks varjatud rahastamise skeemis osalejana. Avalikustatud juhtum jääb enam kui 8 aasta tagusesse aega ja prokuratuurile see aegumise tõttu huvi ei paku. Isegi kui Andrus Ansip avaldas pahameelt ja väljendas kahtlust valikulises menetlemises, siis ilma tankistide tunnistusteta jääb see Lausingu tühipaljaks jutuks.
Annetatud rahadega skeemitamine oligi Eesti poliitikas esimene varjatud rahastamise tüüpidest. Väidetakse, et 1992. aasta valimisteks tõi Illar Hallaste Isamaa kampaania jaoks Saksamaalt kohvri rahaga. Selle sajandi alguses oli Rahvaliidu parlamendi 6 saadikul tavaks käia iga päev 999 krooni kaupa erakonnale sularaha annetamas. Selle tüübi alla kuuluvad variannetajate kasutamine või annetatud raha näitamata jätmine. Esimese hiljutiseks näiteks on Eesti Reformierakonnast Silver Meikar, kes maksis talle antud teadmata päritoluga sularaha oma pangakonto kaudu erakonnale annetuseks. Teise näiteks on Isamaa ja Res Publica liit, mis on 2008. ja 2009. aastal jätnud avalikustamata kolmandiku oma saadud annetustest ehk vastavalt 212 392 + 675 224 = 887 616 krooni.
Teiseks varjatud rahastamise tüübiks on juriidiliste isikute poolt arvete tasumine. Pärast 2004. aasta seadusemuudatust keelustati juriidiliste isikute annetused ja seega vähenesid võimalused selle kasutamiseks. Siiski on selle suurejoonelisteks näideteks 2007. aastal Eesti Reformierakonna nimekirjas parlamenti kandideerinud Robert Antropov ja Jaanus Rahumägi. Nende skeem tuli avalikuks, sest suutsid firmade (nt Quelle) kaudu tasuda vaid osa kampaaniaks kulunud summast ning Pärnu reklaamibüroo Droom OÜ lõpetas pankrotiga.
Kolmandaks varjatud rahastamise tüübiks on tehingud erakonna vara müügiga. Siin oli innovaatiline jällegi Isamaa ja Res Publica liit, mis müüs oma Wismari 11 asunud kinnisvara 2 korda. Esimene ostja jättis neile leppetrahvina 950 000 krooni. Olles tutvunud Magnon OÜ aruannete ja tookordse võlakoormaga, polnudki neil mingit lootust ega kavatsust pankadelt saada kogu ostuks vajaminevat summat. Seega oli algusest peale teeseldud tehinguga, et legaliseerida IRL-ile 60716 eurot. Soomes on partei saanud kohtus karistada, sest müüs 20 tuhande euro eest kunsti(maale) enda toetajatele. See meenutab meie Edgar Savisaart, kelle maale ostis ka Leonid Apananski.
Neljandaks varjatud rahastamise tüübiks on poliitikute antud konsultatsioonid. Selle võtsid kasutusele 1998. aastal R-Hooldus OÜ asutanud Siim Kallas, Märt Rask ja Andres Lipstok ning nende tegevjuht Heiki Kranich. Nad olid nii tublid nõustajad, et teenisid välja pool erakonna 1999. aasta valimiste kampaania kuludest ehk 2,5 miljonit krooni. Seda kordasid 2002. aastal tulnud Res Publica noored Patricia OÜ-ga (Veskimägi, Reinsalu, Raudne, Vaher). Viimati proovisid seda Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach aga nende elamislubade saamise konsulteerimine mõisteti ühiskondlikult hukka ja nad pidid poliitikast taanduma.
Varjatud annetamine on olnud poliitilise võitluse relvaks ja konkurentide kõrvaldamise aluseks. Rahvaliidu mainele sai saatuslikuks Villu Reiljani süüdistamine Rävala maja müügiga seoses altkäemaksu küsimises, mis oli prokuratuuri arvates mõeldud erakonnale. 2011. aasta valimiste tulemust mõjutas Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare süüdistamine Moskvast raha küsimises. Justiitsministri kohalt pidi lahkuma reformikas Kristen Michal, sest Silver Meikar osutas temale kui teadmata päritoluga raha annetamise skeemi juhile. Teised seotud isikud Kalev Lillo ja Kalle Palling jäid parlamenti edasi, kuhu neile tuli seltsiks ka Michal.
Eesti õiguskaitseorganid proovisid lavastada varjatud annetamist Eesti Keskerakonnale kui nende agent Jüri Luik (Võrust) jättis osa saadud rahast edasi andmata aga süüdistust sellest ei tulnud, sest Priit Toobalit ja Ester Tuiksood kaitseb saadikupuutumatus.
Võrreldes Silver Meikari paljastusega on praegune skandaal ikka väga nõrk, sest üks väidetav vahelüli on midagi rääkinud aga tal pole ühtegi tõendit selle kohta esitada. Ta peab vähemalt tegema avalikuks need enda sõbrad, kes said variisikuteks ehk lõpuks annetuse tegijateks. Nende inimeste nahas küll ei tahaks olla kui Tarmo tuleb neile näkku sülitama. Ma saan aru, et kahekümnendate alguses oli inimene parteisse suurema usuga kui kolmekümneselt aga vaid intrigaan ootab sellega kuni järjekordsete valimisteni, et siis asuda oma kompromiteerivaid teadmisi või usutavana tunduvaid väljamõeldisi oma endiste võitluskaaslaste vastu kasutama.