Intellektuaalselt huvitav aeg spioneerimiseks
Mulle tundub, et juba käib aktiivne valimiskampaania 2015. aastaks. Indrek Neivelti ettepanek 1000 eurosest alampalgast on selline reformistlik lubadus, mis sillutab talle teed nendega liitumiseks. Ma usun, et märtsis 2015 saab Neivelti poolt hääletada ja see läheb Reformierakonna nimekirjale.
Selle juures pole mingisugust arutluskäiku, lihtsalt eesmärk 1000 eurot. Juhtumisi samaks aastaks kui Eesti on Euroopa Liidu eesistuja ja tähistab ka 100. aastapäeva.
Mida tähendab alampalga tõstmine sellises tempos? Ma arvan, et suuremat töökohtade kadu, sest alampalka makstakse mitte inimeste kiusamiseks või nende vaesuses hoidmiseks, vaid nende töö pealt teenitaksegi vähe. Otse öeldes on nende töö tulemuse ostja valmis just nii napilt maksma, et üle alampalga palgarahaks ei jätku. Kui nüüd riik ütleb, et summa peab olema 3x suurem, siis see tähendab ainult seda, et tuleb vähendada inimeste arvu või tõsta kauba hinda ilmselt rohkem kui 3x, sest riigi maksud tulevad ka peale.
Selle kõige tulemuseks on näiliselt kõrgem alampalk aga riigile laekub ka rohkem raha. See on justkui kaitse suurendada riigi maksutulu. Ebareaalne olukord, et õhust ja päikesest tekkib ringlusse 3x rohkem raha.
Ma üldse ei imesta, et Eesti pangandus elas läbi suure krahhi ja välismaalastele müümise, sest tipus püsijatel on nii elukauged mõtted. Sellised ideed, mis on justkui pärit muinasjutu raamatust, mitte tegeliku elu andmetel.
Alampalga tõstmine on inimeste lahkumist takistava tegurina kindlasti argument aga olgem ausad, et meil pole selleks vahendeid. Eriti pärast euroga liitumist, mis ei lase niisama raha juurde trükkida. Muidu oleks võinud Neivelt veel öelda, et trükime kroone ja tekitame inflatsiooni. Muideks, see 2007. aastal lubatud Keskerakonna 25 tuhat ja Reformierakonna 40 tuhat krooni oleksid olnud inflatsiooni läbi isegi realiseeritavad. Nad rääkisid ju summast, mitte sellest, et saate ka 2 või 3 korda ROHKEM tarbida kaupu ja teenuseid.
Teine huvitav utoopia
Alles äsja oli reformikatelt (Taavi Rõivas) idee, et Eesti ID-kaart võiks olla 10 miljonil inimesel. See on justkui helge lubadus, et me müüme oma teenuseid 9 miljonile välismaalasele, isegi kui praegu on majandus languses. Osaliselt propageerib see ka küberidentiteeti. Oleme ju Euroopas ja kogu maailmas ainus kui mitte üks vähestest, kelle taskus on interneti teel isikutuvastamist võimaldav kiipkaart. Meie õnnetuseks on Edward Snowdeni paljastused teinud seni ettevaatlikke inimesi veelgi umbusklikumaks igasuguse andmete internetti panemise suhtes. Selle juures Eesti teade oma andmete hajutamisest pilveteenuse vahendusel ka teistesse riikidesse on lausa enesetapjalik. Justkui üleskutse maailma häkkeritele, et proovige meie andmetele ligi saada. Ma eeldan, et füüsilist andmekandjate viimist ei toimu ja pilveteenus tähendab andmete liikumist üle võrgu, mis on uus väljakutse välisriikide luurajatele, et kas saavad sidesõlmedes seda pealt kuulata ja seejärel lahti pakkida või mitte. Meenutan, et Urmas Paeti kõnet kuulati pealt alates selle algatamisest kusagil Brüsselis.