Pea kaotanud poliitikud otsivad uusi toole
Erakondade reetmine on saanud sisse hoo, mis mind teeb sõnatuks. Varem ehk aasta tagasi olid erimeelsused näha, lugeda ja kuulda pikalt, kuni lahkuti. Nüüd läksid Aivar Riisalu ja Eerik-Niiles Kross erakonnast ära ootamatult.
Minu poliitiline mälu on pikk ja sinna mahuvad kõik selle sajandi valimised (10) ning referendum. Praegu on valimisteni jäänud 4 kuud ja juba käib aktiivne kampaania, justkui kandidaadid oleks juba paigas. IRL teeb mitu nädalat televisioonis reklaame. Raadio, ajalehtede ja portaalide kohta ma ei tea, sest ei tarbi neid. Ühelgi varasemal korral ei ole samal ajal käinud sellist ülejooksmist ja erakonda astumist, millega kaasneks televisioonis tutvustamine. Viimasel ajal on tekkinud halb komme, et erakonda astumine viib ETV “Ringvaate” saatesse. Nii oli Laaneotsa, Kerdi ja nüüd Nikolai Novosjoloviga.
Ma pean ikka veel korra üle kirjutama, et varem olid erimeelsused isikute vahel aimatavad, nüüd minnakse tuimalt uude parteisse. Ma olen vaadanud kõiki selle ja pooli eelmise parlamendi koosseisu istungitest ning näinud ja kuulnud nii mõndagi. Erakonna reetmisega seoses tuleb mulle meelde Aivar Riisalu, kes läks 2012. aastal pärast Rainer Vakra, Vilja Savisaar-Toomasti, Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee, Siiri Oviiri, Inara Luigase, Denis Boroditši ja teiste tuntud poliitikute reeturlikku käitumist pulti ja rääkis, mida tema oli teinud. Ta olevat läinud Edgar Savisaare juurde ja öelnud, et tema tahab nüüd Savisaare pärast lahingusse minna, et palun saada teda eesliinile. Tema ei vea alt, erinevalt neist teistest. Nüüd tegi mees hüppe IRL-i, justkui desertöör, kes valib endale teise mundri ja armee. Ise tahab veel olla kaitseliidu liige. Ma oleksin sallivam ülehüppajate suhtes kui nad lahkuksid ka erakonna järel neile antud kohast valitavas kogus, olgu siis volikogus või parlamendis või firmade juhatuses. Kahjuks vahetavad nad ainult parteilist kuuluvust, jättes alles kõik selle eelmise erakonnaga saadud hüved.
Tänane Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi reeturlik hüpe IRL-ist ära oli minule täielik üllatus ja arusaamatus. Ma mäletan neid mõlemaid 2013. aasta kohalike valimiste kampaaniatest kui sageli televisioonis reklaamitud isikutena (eriti Kross), kellel oli ka välireklaamide kampaania. Juba suvel lahkus Ene Ergma, kes oli maikuu valimistel üks väheseid IRL-i poliitikuid, kellel olid oma telereklaamid ja väliplakatid, peale Tunne Kelami. Midagi tehti ka teistele peale nende aga ikkagi väga vähe.
IRL ei meeldi mulle aga nende tuntud nimede likvideerimine on ka ebameeldiv. Just tuntuks saanud poliitikud hülgavad programmi ja aatekaaslased, mis minule kui valijale annab väga selge signaali sellest erakonnast eemale hoida. Kui lahkuvad juhid, siis on süsteemis midagi mäda, mingi rike, mida me veel ei tea.
Hüppan nüüd mõned mõtted edasi, ilma neid avaldamata ja teen kohe kokkuvõtte. Meil on parlamendis 4 kartelliparteid, mis näiliselt vastanduvad aga tegelikult on liikmete jaoks ühetaolised. Toimub liikumine Keskerakonnast SDE, IRL-i ja Reformierakonna liikmeks, IRL-ist Reformi ja ilmselt ka Reformist ära mujale. Lisaks käib võhikute juurdetoomine poliitikasse: Maris Lauri saab üleöö ministriks, vehkleja Novosjolov hakkab kandidaadiks, jne. See on midagi sarnast kui kooli tulevad õpetajaks võhikud ja hakkavad siis õpetama. Võrdlus on täiesti kohane, sest samamoodi kui õpetaja juhib klassi eest õpilasi, peavad poliitikud olema teejuhiks ühiskonnas. Panema paika eesmärgid, leidma vahendid nende teostamiseks ja lõpuks ka õigustama enda olemasolu, et ühiskond püsiks koos ning alluks nendele.