Esimene lumi elektrit tootval katusel

Elekter on energia, mida inimesed kasutavad kodu soojana hoidmisel ja transpordiks. Mis juhtub elektrit tootvate paneelidega katusega kui sellele sajab lumi?

Elekter on energia ja selle saamise viisid on aastakümnete jooksul muutunud. Soomlastel on tehtud vähemalt 1 film elektrifitseerimisest ehk nendest töömeestest, kes panid püsti esimesed elektripostid ja vedasid liinid majadesse. Kuidas inimesed said koju elektripirni valguse, külmkapi toidu säilitamiseks ja elektripliidi toidu kiireks küpsetamiseks ja keetmiseks. Samuti muutus lihtsamaks raadio kuulamine(varem patareidega) ja samasse aastakümnesse jäi ka televiisorite levima hakkamine. Nimelt televiisor sõltub elektrikaabli olemasolust.

Patareide ja akudega televiisorit vaadata ei saanud, sest energia vajadus oli nende jaoks liiga suur. Praegu tundub, et arengud on ENERGIA TARBIMISE KAHANEMISE SUUNAS. Kui ENSV ajal sai liikuvat pilti vaadata televiisoriga, siis Brüsseli liiduvabariigis saab interneti kaudu sama teha märgatavalt säästlikumalt, sest arvuti(eriti sülearvuti) tarbib vähem elektrit kui kineskoobiga televiisor. Oletan, et värviteleviisor võis tarbida 110 vatti, sest selline number on mällu jäänud ühelt mudelilt. Ilma kineskoobita ekraanid(LCD ja TFT) ja elektroonika väiksemaks muutumine, koos protsessorite tõhusamaks muutumisega, tähendavad ka elektri tarbimise vähenemist. Kvaliteetsemat pilti saab vaadata vähema elektriga. Lisaks on võimalus kahesuunaliseks suhtluseks, mida televisioon ei võimalda.

Must elekter auru ja põlevkiviga

Elekter on elektronid, millel ei ole head või halba mõju loodusele. Erinevus mõjust loodusele tuleb sellest, millisel viisil elektrit toodetakse. Eestis ei ole märkimisväärselt jõgesid, mille langust saaks kasutada hüdroelektri tootmiseks. Ainult Narva jõgi võiks varustada linna või tehaseid, teised kõlbavad külale. Lisaks on vee paisutamine kahjulik ümbritsevale loodusele, sest ujutab üle maa, mida muidu saaks kasutada metsa- või põllumaana.

Ajalooliselt oli Eesti valik teine võimalus ehk soojusest elektri tootmine, kus katlas aetakse vesi keema ja tekkinud aur paneb liikuma elektrit tootva turbiini. See on Narva soojuselektrijaamade töötamise põhimõte. Praeguseks on selge, et põlevkivi on kuulutatud vaenlaseks, keda maksustatakse CO2 heitmekvootidega ja lähiaastatel soovitakse üldse ära kaotada. Põletamisel tekkiv süsihappegaas(CO2) on ekslikult kuulutatud kliima soojenemise põhjuseks. Tegelikult sõltub temperatuur ainult Päikese aktiivsusest ja sellest kui palju veeauru(pilved) on atmosfääris, mis vähendavad selle jõudmist maapinnale. Muutust tuleb otsida pilvedest ja niiskuse muutumisest, näiteks inimeste kuivendatud maapind tekitab vähem niiskust ja pilvi. Pilvitul päeval on kuumem ja pilvitul ööl külmem. Seejuures CO2 kogus ei muutu päeva, kuu ega aasta jooksul.

Soojusega elektri tootmine toimub ja aatomielektrijaamas, kus vee aurustamiseks kasutatakse aatomite lõhustamise protsessi, mida tuleb väga täpselt kontrollida. Kui see kasvab paari protsendi võrra lubatust, järgneb ahelreaktsioon ja plahvatus. Siiani on see toimunud siis kui reaktori jahutamine veega on mingil põhjusel katkenud. Näiteks Jaapanis Fukushimas lõhkus tsunaami jahutuse torustiku ja reaktor kuumenes üle kuni plahvatuseni. Tšernobõl on inimlik viga, kus ülemus hakkas reaktoril tegema omavoliliselt katset, milleks ei olnud eelnevalt luba ega kokkuleppeid.

Väike tootmine 21. sajandil

Möödunud 20. sajand on tsentraalse elektri tootmisega, kus tarbija oli kaabliga elektrijaama külge ühendatud. Eesti näitel Narva jaamad, mõnevõrra Iru(sealt saab ka soojust). Käesolev sajand on muutumas väikses mahus tootmiseks, kus keskse elektrijaama asemel on palju väiksemaid tootjaid ja palju asukohti. Näiteks tuulikud on nii maismaal kui meres, moodustades võrgustiku. Juurde on loodud väikseid hüdroelektrijaamu, mille võimsus piisaks külale. Iru põletab auru saamiseks ja elektri tootmiseks isegi prügi, mida imporditakse Rootsist ja mujalt. Töös peaks olema ka maapinnal asuv päikesepaneelidega jaam.

Inimesel ja tarbijal on võimalik ise toota oma vajadustele vastav elektri kogus kui paigaldada päikesepaneelid. Sellel on muidugi piirangud ehk päikesega võib varustada eramaja aga tõenäoliselt mitte suuremat kortermaja. Vaja läheb teatud arv ruutmeetreid, mida kortermaja elanike jaoks ei jagu. Ühe huvitava leiutisena nägin reklaamsaadet “Jälg” (Kanal 2) elektripaneelidest, mis olid katuse katmiseks. Need olidki paanid, mida sai üksteise kõrvale panna nagu plekki või eterniiti, katusekive. Kogu katuse pind oleks olnud elementidest moodustatud tervik, mis juhib ära vihmavee ja samal ajal toodab ka elektrit. Kuid sellisel katusel on Eestis ka suur probleem, mida novembris vaadates ei märganud. See tuli pähe täna koos esimese lumega. Nimelt kataks lumi päikesepaneelidest katuse ja muudaks sellega elektri saamise võimatuks. Muidugi on võimalik kõrge harjaga ja järsk katus aga viimaste aastakümnete ehituste katused on väga väikse kaldega, millelt lumi maha ei libise. Seega on Eesti kliimas vajalik lahendus paneelide lumest puhastamiseks või paigutada nad tavapärasel kujul maapinnale või hoone seinale.

Elektrit tarbivaid asju on rohkem kui ENSV ajal. Ennekõike on 21. sajand interneti ajastu, kus seadmed on info saamiseks ja saatmiseks(mobiiltelefon, sülearvuti, nutiseadmed). Lisaks on toimunud aastakümnega transpordi elektrifitseerimine, kus riigi toetusega prooviti inimestele pähe määrida elektriautosid ja edukaks osutusid hoopis elektrilised tõukerattada linnades. Lähiaja suurim ehitusprojekt Rail Baltic on jätkuvalt fossiilsete kütuste põletamisel aga seda oleks võimalik muuta ka elektrirongidele sobivaks. Autotööstus liigub elektrile ja mõnes riigis on paika pandud ka kuupäev sisepõlemise mootoriga sõidukite müügi lõpetamiseks(Suurbritannia 2030).

Elekter on vanem kui ükski tänapäeval elus olev inimene ja sajandiga muutunud inimese eluks hädavajalikuks. Mina ei kujuta ette elu ilma elektriliinita. Samuti ei ole minul veel selgust, kuidas hakkab toimuma elektri saamine pärast tsentraalse elektrivõrgu(Narva elektrijaamade põlevkivi katelde) suurt ümberkujundamist poliitilistel eesmärkidel. Üks huvitav tähelepanek oli veel paari nädala tagusest ajast, kus Soomes arutati uue kaevandamisloa andmist ja liitiumakude tootmise tehase ehitamist. Praegu on sellel turul ületootmine ja hind on madal. Uudises öeldi, et hinnad tõusevad varasemale tasemele 2024. aastal kui prognooside järgi on tarbimine kasvanud ja sellega toonud kaasa ka hindade tõusu. Akumetallid on praeguse aja “kuld” aga kahtlen, kas nendele saab rajada tuleviku ühiskonda. Tõenäoliselt neid haruldasi metalle ei jätku, et igaüks kapitalistlikus maailmas saaks endale akuga internetiseadme, akuga transpordivahendi(auto, tõukeratta) ja lisaks veel akud koju, et valgust ja soojust saaks ka siis kui päike ei paista(pilved, öö).

Kokkuvõttes käis elektriliinide vedamine ja kodudesse televiisorite jõudmine käsikäes ENSV aegadel. Praegusel Brüsseli liiduvabariigi interneti ajastul on inimesel väiksem sõltuvus kaablist tulevast elektrist ja oluline on seadme aku, mis lubab seda mobiilselt kasutada. Televisioon on asendatud pildiga sülearvutis või nutiseadmes, transpordis ootab ees elektri laiem kasutuselevõtt: elektriga tõukerattad eraisiku transpordis ja elektriautod, elektribussid ja rongid ühistranspordis. Akud ja päikesest elektri tootmine ei ole lahendus senise elukorralduse jätkumisele ja tõenäoliselt on vaja leida asendus tsentraalse tootmisega elektrivõrgule ehk Narvas põlevkivi põletavad soojuselektrijaamad asendada mõne teise kindla tootmisviisiga(aatomielektrijaam?).