Milleks kinkida miljon kui seda ei saa kasutada?
Vaatasin eile TV3 uudistest, kuidas Aarne Üksküla rääkis oma elutöö eest saadud miljoni krooni kulutamisest. Õigemini selle andmisest teistele. Samuti loobub oma miljonist Arvo Pärt, kes annab selle Paide ja Rakvere muusikakoolidele (PBK neljapäevane pikk uudislõik). Kas nüüd peaks lootma, et ka Ellen Niit annab oma miljoni heategevuseks?
Majanduslikult rasketel aegadel on igati tervitatav, et edukamad inimesed annavad enda vajadustest üle jääva raha vähem edukatele. Ometigi ei saa eeldada, et terve elu panuse eest saadud tunnustuse materiaalne osa jagatakse nüüd ilma peale laiali. Ma arvan, et Aarne ja Arvo said sellest väikse šoki ja seetõttu kiirustasid sellest vabanema. Või äkki olid lugenud neid hirmutavaid artikleid, et majanduskriisi tingimustes tõuseb kuritegevus ja soovist oma harjumuspärast eluviisi jätkata, tegidki selle suuremeelse otsuse.
Samuti on võimalik, et vanemas eas ongi inimeste prioriteedid ja suhtumine miljonisse teistsugused kui noortel. Minul on jäänud pensionile saamiseni töötada rohkem aastaid kui ma siiani olen elanud. Seega ei kiirustaks mina miljonit laiali jagama. Aga kui ma oleks Aarne ja Arvo vanuses (täpselt ei tea kuid nad peaksid olema 70 ligidal või üle), siis tõenäoliselt mõtleksin kordi rohkem sellele, kuidas mind jäädakse mäletama või mida head ma viimastel aegadel veel tegin.
Kindluse mõttes kordan siis veel üle, et tunnustan Üksküla ja Pärdi otsust ja nende ealisena oleksin teinud ilmselt samamoodi, kuid nende heategevus oli põhjendamatu. Parandage mind kui see peaks teisiti olema aga ei Veerpalu, šmigun, Nool ega Kanter ei jaganud oma miljonit abstraktselt laiali. Nemad jätsid selle endale kulutamiseks või lastele andmiseks nagu ilmselt Ellen Niit (Erik-Niles Kross´ile, kes aitas erastamispetise Sposato Eestisse ja pidi selle tõttu Lennart Meri nõuniku kohalt lahkuma). Neid võib õigustada spordile tehtud kulutuste hüvitamisega aga samuti võiks öelda, et Üksküla sai nüüd tagasi selle raha, mis aastakümnete jooksul oli teistele välja teinud (Ivo Linna jutt).
Loe lisaks Postimees: Aarne Üksküla miljonist loobumise otsuse ülistamine
anna andeks, aga ma tõesti nyyd ei saa aru, mis sind häirib?!
Kas pole imelik ja ehk koguni inetu võtta seisukoht kellegi teise raha ja selle kulutamise-kasutamise osas!
Täpselt nii naguu arutelud kes kellega käib ja mida temake kyll temas leidis! Või , ohhhoidku, milline soeng !
Ma ei nõustu väitega, et nende miljoni ära andmine oli “abstraktne” ja “põhjendamatu” – ega’s nad seda kuskilt kõrgmaja katuselt tänavale ei visanud – üks andis teatriveteranidele ja orbudele, nii teatrist kui lastekodust on ta isegi pärit, ja teine muusikakoolile, olles ise muusik. Kuidas need abstraktsed on?