Kus sina täna öösel magad?

Eesti majandus on unne suikunud. Töötajaid jääb tuhandete kaupa üle. Reedel jõuti 50 000 ametlikult registreeritud töötuni. Aga kui palju on neid tuhandeid, kes elavad elukoha kaotuse hirmus? Kas siis saab ka ainsaks varaks pea alla pandav kilekott?

Kindlasti arvaks peaminister Andrus Ansip, et sotsiaaltoetuste lennukilt külvamine tuleb lõpetada ja iga sajakroonise taotuse eest tuleb ka avaldus esitada. Justkui vähendaks see väljamakseid. Kaugel sellest, selle avalduste menetlemise kulu läheks suuremaks.

Kindlasti võiks ka sotsiaalminister ja Andrus Ansipi parteikaaslane Hanno Pevkur arvata, et töötutel tuleb riigilt toetuste kerjamine ära lõpetada. Umbes taoline oli vist tema EPL-is antud esimese intervjuu mõte.

Viidates veel oma eelmisele Hiina teemalisele kirjutisele, siis võiksime nende kombel sõna kriis mõista ka teise tähenduse ehk siis võimaluse läbi. Kõlab küll julmalt aga kui headel aegadel tegid halva kodulaenu otsuse, siis varsti võid silmitsi seista elukoha kaotusega. Meenutage 16. veebruaril ETV-s näidatud dokfilmi Hukatuslik ahnus, mis jutustas lugusid USA kinnisvara kriisis laenudega liialt riskeerinud inimeste väljatõstmistest.

Omamoodi irreaalsest maailmast kirjutavad ka mõned eriti paadunud IRL-i ja parempoolsete vaadetega inimesed, kes endiselt peavad töötust mingisuguseks vabatahtlikuks asjaks. Neile ei jõua kohale, et näljapalga eest pole mõtet tööl käia (kui kogu palk läheb transpordi, söögi ja elukoha peale ning kord aastas saad osta ühed jalanõud ja komplekti riideid).
“Endiselt on ligi 2000 vaba ametikohta” – err.ee

Märksa adekvaatsem on kirjeldus, et isegi kõrgharidus ei pruugi anda soovide ja võimete kohast töökohta.
Ka mina, Brutus! (ehk Kuidas minustki näljarott sai)

Mulle meenub möödunud sajandi lõpust ühe õppejõu kirjeldus Venemaa tookordse majandusolukorra kohta, kus palka ei makstud inimestele kuude ja kvartalite kaupa. Aga keegi ei saanud aru, kuidas nad kõik veel elus püsisid. Ütleja arvates oligi see mingi Vene ime, et ilma palgata käidi tööl ja keegi ära ei surnud.

Pole just eriti lohutav Toomas Lumani ütlus, et tema sissetulekud on vähenenud nüüd 90 protsenti. Kui rohkem kui pooltel inimestel on need niigi vaevu üle minimaalse elatustaseme, siis on ka 10 protsendine palgakärbe tõsine katastroof.