Andmekaitse uuribki Inno ja Irja kohvikut
Lugesin eile innojairja.blogspot.com lehelt, et Innol on sünnipäev. Ma ei jõudnud kell 11.40 tehtud sissekandele veel reageeridagi kui vaevalt 2 tundi hiljem sain kutse tulla Andmekaitse inspektsiooni tunnistajana ülekuulamisele sama blogiga seoses.
Sai siis kokku lepitud veel samal päeval minek, sest ma ei taha ju ametnike tööprotsessi venitada. Kohale jõudes selgus, et küsimusi esitav Indrek ja protokolli vormistav Kadri tundsid huvi Inno ja Irja kohviku viibimise vastu (kokku 1 päev) aadressil www.minueesti.com ja sinna ligipääsude üksikasjade suhtes.
Ma ei täpsustaks küsimuste iseloomu ega oma vastuseid, sest selle 1 päeva kohta oli ka ülal viidatud aadressi peal kronoloogiline kirjeldus. Küll aga üllatas mind, et Andmekaitse inspektsioon on võtnud vaevaks tegeleda kohviku seinale kirjutatud ja kaebajate eraelu puudutavate teemadega. Ma olen seisukohal, et kui kedagi on solgiga üle valatud, siis pole erilist mõtet hakata kaebama selle solgi konsistentsi, lõhna ja värvuse üle. Kui hakata siin veel õigust taga ajama (solk polnud mitte must vaid helepruun), siis lõpuks jääb see solk hoopis tugevamini külge kui oleks seda saanud juhtuda ühe sahmakaga. Ja täiesti olen ma vastu sõnavabaduse piiramisele läbi andmekaitse taha pugemise. Eestis ei ole ühtegi seadust, mis keelaks inimesel olla loll ja kui ta on seda õigust kasutanud ning avaldanud enda kohta teistele inimestele fakte või pilte oma (era)elust, siis pole maksumaksja palgatud ametnike kohustus sellise info avalikuks saamist uurida või selle edasise leviku vastu võidelda. Sama lootusetu oli nõukogude ajal võidelda anekdootide vastu. Internett teeb sama asja, kuid lisaks veel piltide kaasabil ja märksa tõhusamalt. Kujutage ette kui vaevaline oli kuulujuttude levitamine suust suhu ja kui lihtne on seda teha internetti tuhandetele üheaegseks lugemiseks riputamisega.
Ma olen kuulnud prokuröride ütlust, et kõik süüdimõistetud on ennast ise sisse rääkinud. Seega mõelge inimesed enne kui oma kohta infot teistele jagate või seda lausa internetti panete (seal see arhiveeritakse, paljundatakse, tõlgendatakse ja lõpuks on moondunud kõverpeegliks, kus algus ja lõpp on 180 kraadi erinevad).
Mina olen veendunud, et igaühe sõnavabadus on öelda oma tuttava Juku või Mari kohta välja kõik mida ta arvab, teab või on kuulnud tema kohta. Sinna alla käivad ka videod, pildid ja helisalvestised. Kuid see ei kehti teadliku väljamõeldise levitamise ehk laimu korral. Ja selle vastu aitab otse levitaja poole pöördumine. Minge tema juurde, võtke nööbist kinni ja küsige otse silma vaadates, et miks ta valetab. Kui see ei anna mitme katse järel tulemust, siis pöörduge alles kohtu poole.
Nagu võisin järeldada küsimustest ja hilisemast vestlusest, siis mõneti on tegemist teed rajava menetlusega. Inspektsiooni poole olevat ka varem inimesed pöördunud palvetega internetti tsenseerida nende kohta käivate tekstide või piltide suhtes aga asja uurimisel olevat sageli selgunud, et tegelikult pani kaebaja ise need mingi aeg tagasi ülesse ja nüüd on need muutunud ebameeldivaks. Lihtsalt ei mõisteta veel, et internetti pandud materjalid võivad hakata elama oma elu ja jõuda ringiga ka sinna, kus nende taustsüsteem ei pruugi autorile enam meeldida.
Kokkuvõttes pean Andmekaitse inspektsiooni tegelemist blogis avaldatud materjalidega sama lootusetuks kui seinade sodimise ehk gräffiti vastu võitlemist (juba Vana-Roomast on leitud kritseldusi peldiku seintelt). Oleks ma teadnud, et 8 päeva pärast Inno ja Irja blogi ootamatut kadumist selle autoritele asenduspinna pakkumist peaksin vastama 33 küsimusele ja koos protokolli koostamisega kulutama sellele 90 minutit, siis oleksin kindlasti jätnud oma abi pakkumise tegemata. Aga kindlasti ei kavatse ma minueesti.com lehte sulgeda ega sealseid asju muuta. Pigem tuleks sellest teha edaspidiseks I&I materjalide peegel, et järjekordse “juhtme seinast tõmbamise” järel poleks lugejates peataolekut. Kui parafraseerida arheoloogide ütlust, siis keskaegsed kemmergud on tänapäeval neile kõige rikkalikumad leiukohad, sest sinna visatud asjadel on olustiku kohta tähtsat infot edasi anda. Teatavasti oli see aga ka koht, kus isegi kuningad käisid jala ega pirtsutanud.
13. aprill 2009
Arheoloogilised väljakaevamised Sõpruse kino juures tõid päevavalgele haruldased keskaegsed jalavarjud. Ajaloomuuseumi arheoloogiakogu hoidja Krista Sarve sõnul kuulus leitud king mehele ning tegemist on hea leiuga. “Tallinnas selliseid, kus pealne ja tald koos on, väga palju ei ole,” rääkis Sarv. Jalavarjud on säilinud, kuna omanik viskas need keldris asuvasse sõnnikuauku.
mõned inimesed on andekad ainult siis, kui hakkavad otsima õigustusi sellele, miks nad inimesi tapavad.
sõnaline laim, see solk, mille üle sa nii uhke oled, et seda võib ja peab saama vabalt toota, on tegelikult inim4ese tapmine.
Juhul kui mingi mass tüüpe leiab, et see ongi demokraatia, siis kaotagem üldse õiguskaitsesüsteemid, seadused jms, sest need ju ahistavad inimest. Kõikelubavuse eestkõnelejad on juba saavutanud märkimisväärseid tulemusi – vägivald ja korruptsioon lokkab, õigus jääb rahakale või sidemetega agressoritele, inimestele vaimseid ja psüühilisi vaevusi tekitanud tegelasi tõstetakse esile kui tublisid tegijaid. Krt sellise liberaalterrori taustal on kommunism lausa kompu!
Kordan ennast:
“Eestis ei ole ühtegi seadust, mis keelaks inimesel olla loll ja kui ta on seda õigust kasutanud ning avaldanud enda kohta teistele inimestele fakte või pilte oma (era)elust, siis pole maksumaksja palgatud ametnike kohustus sellise info avalikuks saamist uurida või selle edasise leviku vastu võidelda.”
Hoopis teine asi on aga ajakirjandusega, mis valab inimesi solgiga üle kasumi teenimiseks ja nende puhul oleks eraelu kaitse palju õigustatum. Võtame kasvõi need Rentsli reporteri lood, kus kaameraga ronitakse eluheidikute urgastesse, roolijoodiku nina alla või koerte varjupaiga kuuti. Sellisel juhul on inimese eraelu ja kodu puutumatuse teadlikust rikkumisest saanud tulu teenimise vahend ja sellised “puugid” tuleks liistule tõmmata.
Kui meedia teeb isegi inimese surma taaskorratavaks meelelahutuseks, siis oleks vaja sellega tegeleda/ravida ja mitte piirata inimeste vabadust öelda kaasinimese kohta teravalt.
Mina ise olen kokku puutunud Tarmo Vahteri solgipangega (aasta hiljem sai Bonnieri nagu ma olingi seda ennustanud) ja võin öelda, et mina jätan kättemaksu saatuse hoolde. Ükskõik mis ma tookord talle selgitasin, oli see kui haneselga vesi ja kasutu. Ma saan temast aru, et tal oli vaja skandaalset lugu lehe müügi reklaamiks ja kui faktid polnud seda toetavad, siis tuligi jätta ainult tema mõttekonstruktsiooni kinnitavad fassaadi klotsid (minu selgitusi ignoreerida) ja vahepealne müür laduda teistest tellistest ning jätta tegelik olemus teadlikult tekstist välja (sisuliselt pahatahtlikult luua süüdistav ajakirjanduslik materjal). Kokku tuli siis selline kirjutis nagu Prostokvašino multikas, kus poiss hakkas vanematele kirjutama, siis täiendas seda koer šurik ja kass ja lõpuks imestasid seda kirja lugejad kuidas nende pojal käpad valutavad ja ta ajab karva. Minu puhul aga olid profaanideks ka seda soppa lugenud ja refereerinud ajakirjanikud Postimehest, päevalehest, delfist ja veel mõnedest kohtadest. Algses materjalis rääkis isegi Vahter veel interneti lehekülje linkimisest ehk viitamisest aga need profaanid kirjutasid ümberkirjutustes juba kindlas kõneviisis (viidatud) lehe valmistamisest ehk autorlusest.
Mina ei hakanud tookord Tarmo Vahteriga või teda tõlgendavate ajakirjanikega protsessima, sest vabandused ilmuvad alati kirbukirjas kusagil lehe lõpuosas ja mitte kunagi samas mahus kui algne rünnak. Teiseks on mul põhimõte, et mitte kunagi ei maksa vaielda lolliga, sest kõrvalseisjad ei pruugi osapooltel vahet teha. See on järelikult sama lootusetu kui vasikaga võidu joosta.
Minu jaoks olgu pigem rohkem liberalismi ja vabadusi kui igaühes sees istuv tsensor või tema üle kiikav Suur Silm ehk AKI.
Haha, sa ütled, et sinu meelest võib igaüks avaldada arvamust, aga ei või laimata – piir on ju oi kui hägune. Kui mina avaldan arvamust, et Virgo on jätnud mulle internetis pedofiili mulje, siis on see ainult minu arvamus eksole? Nii et on igati normaalne kirjutada oma blogis näiteks “Mulle tundub, et Virks, vana iibekott, on nüüd hakanud ka väikseid poisse näppima” – verb “tunduma” näitab ju selgelt ära, et tegu on ainult arvamuse avaldamisega. Aga kui ma kirjutaksin, et “Virgo Kruve on pedofiil”, siis oleks laim ja siis oleks põhjust mul nööbist kinni võtta. Siiralt arvad nii?
Pealegi, kas näiteks Indrek Saul või Ilmar Raag pole siis Innol ja Irjal niiöelda “nööbist kinni võtnud”? On küll. Tulemuseks aga jätkuv ühepoolne pommitamine Indrek Sauli suunas ning aegajalised märkuseid, et Ilmar Raag on homo (sa seda miks? – Sest ühel suvalisel fotol paistis Raagi pintsaku alt roosa särk. No kui see ei ole laest võetud laim, mis siis seda on?). Kuidas siis saabki inimest süüdistada järgmiste instantside poole pöördumise eest, olgu selleks instantsiks siis kohus või AKI.
Ja sinu endagi veendumus, et kuna Mihkel Kärmas on kunagi teinud loo, mis võibolla ei olnud täiesti objektiivne, siis kui ükskõik kes (näiteks tuntud “blufoloog” Juhan Saul) midagi tema suhtes negatiivset ütleb (“Kärmas on pedofiil”), on see ilmselgelt sula kuld ja puhas tõde ilma mingisuguse faktide kontrollita?
See ei ole mitte sõnavabadus, vaid selge tõe väänamine ja laim enese huvide kaitseks.
Sa Rents valisid väga kavala taktika, sest sellist kahtlust on isegi politsei kaasamisel väga raske ümber lükata või siis tõestada. Sisuliselt poleks süüdistatul kuidagi võimalik veenda, et tema tunded ei ole seksuaalse alatooniga. Kirjutasin täpselt sarnase süüdistuse kohta Kärmase aadressil I&I blogis https://www.blogger.com/comment.g?blogID=1770068182488734938&postID=7940570550130592942
Kuid tõepoolest, ma tahaksin jätta sulle tundmuste avaldamise või kahtluste levitamise võimaluse. Aga kindla väite korral, et mina olen see või teine, siis esmalt “silma vaadates nööbist kinni võtmine” ja kui see tulemust ei anna, siis tuleb kohtusse pöörduda au kaitseks. Anonüümiku kommentaari peale mõnel peldiku seinal ma reageerima ei vaevukski. Samuti ei põe ma ekshibitsionismi, et oleksin endast internetti pilte riputanud ja nüüd peaksin neid häbenema.
Ma olen ehk inimkonna suhtes optimistlik kui arvan, et enamus interneti kasutajatest ei tegele kaasinimeste (nime, tunnete, eraelu) kahjustamisega ja seetõttu pole põhjust ka nende üksikute pärast hakata tervet massi raamidesse suruma.
Ometigi on viimased 8 aastat näidanud pidevat inimõiguste kärpimist. Sisuliselt sama näide on terroristidega, kes vaid paarikümne indiviidi ja tosina eduka rünnakuga on alates 2001. a. saavutanud, et
1) igas lennujaamas toimub põhjalik inimeste läbivaatus, kuni nahani välja (lennuväljadel on praegu läbi riiete nägevaid kehaskännereid)
2) kõik telefonide ühendused ja asukohad logitakse vähemalt 6-kuuks ja selle maksavad kinni kõik teenuse tarbijad solidaarselt
3) kõik interneti teenuse pakkujad peavad säilitama logifaile (elektroonilise side seadus §111 lg 1) ja salvestama kõik päringud serverile
4) riiklike registrite ja erafirmade andmebaaside ühildamine, et leida reziimile ohtlikke mõtete levitajaid (möödunud aprillis kadus notšnoi dožori liikmete kodudes ka Elioni arvutiside, rääkimata niigi telefonide jälgimisest).
Lõpetuseks veel niipalju, et mina usun täiesti halbade tegude eest saabuvat tagasilööki. Kõik halvad teod tulevad selle tegijale tagasi.
Ja veel A-le.
Kui need kirjeldatud asjaolud peavad paika siis küllap saavad Inno ja Irja ka oma jao tagasi. Oma esimeses kommentaaris kirjeldasin oma kogemust Tarmo Vahteriga, kes osade faktide vahele oma mõttekonstruktsiooni punumisega sai minu kohta sellise loo, mis aitas tal oma toodet skandaaliga müüa. Mina ei hakanud tookord oma õigust taga ajama, sest inimestele jääb meelde esimene skandaal ja väga vähesteni jõuaks õiendus. Seega jätsin selle tasumise saatusele. Samamoodi läheb ka Elo Mõttuse, Mihkel Kärmase, Vahur Kersna ja teiste ajakirjanikega, kes on inimestele oma lugudega väga palju kannatusi põhjustanud.
Postimees jm väljaanded tembeldavad Savisaart regulaarselt rahvavaenlaseks, teevad seda nö hea maitse piirides, aga tulemus on sama. Paneme Postimehe kinni? Well, Põhja-Korea ja Eritrea ei tohiks just eeskujuks olla. Las I+I röögivad ja lasku ka Postimees edasi, tegijate omavastutus.
Lugedes Sinu blogi, saan ma aru nii, et tunned muret Eestis lokkava ebaõigluse vastuse ja riigivõimu kuritarvitamise vastu, samuti pooldad sõnavabadust USA first amendment tasemel.
Sellegi poolest leian, et nii kaua, kui meil on olemas autoriõiguse seadus, andmekaitse seadus ning haldusorganid kes nende täitmist jälgivad vastavalt haldusmenetluse seadusele, siis on see süsteem, milles me elame ja mis kuulub täitmisele. Samuti annab see õigussüsteem meile teiste isikute eeldatava käitumise suunised, mis on üks peamisi seaduse mõtteid, osata ette näha kuidas oma käitumist kujundada ning seda eeldada ka teistelt. Lähtudes selelst on inimesed avaldanud või jätnud avaldamata enda kohta käivat informatsiooni ning eeldavad, et teised kohtlevad seda informatsiooniga vastavalt seadustele. Ning kui seda teised inimesed ei tee, siis tulebki õiguskaitse organite poole pöörduda.
Sellist USA tasemel sõnavabadust ja seaduste muutmist tuleks alustada riigikogulaste ja valitsuse mõjutamisest, mitte praktika muutmisest, mis paratamatult viib suurema osa ühiskonna hukkamõistuni.
Nii paljukest kui ma lisaks autoriõigustele ka inimõigusi olen õppinud, olles ise inimõiguslane, siis inimõigus ei olegi kunagi olnud midagi püha ja absoluutselt. On teatud peamised inimõigused nagu õigus elule, mis on justkui ülemad teistest inimõigustest, aga nagu ka teisi õigusi piiratakse inimõigusi nii palju kui seda on vaja ühiskonna ja teiste inimeste turvalisuse ja heaolu nimel. Aga igasugune riive muidugi peab olema põhistatud seadusest tulenevate alustega mis peab olema kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste printsiipidega. Kusjuures viitan tähelepanu ka sellele, et rahvusvahelises tasandil näiteks ei olegi ühest arusaama, mis on inimõigus , sest erinevad riigid ja kultuurid tajuvadki seda erinevalt.
See sõnavabaduse kui inimõiguse teema on väga pikk ja lai ning kindlasti need, kes oma sõnavabadust laialdaselt internetis või muudel platvormidel kasutavad võiksid ennast pisut kurssi viia oma õigustega.
Tuletan meelde, et legend USA sõnavabadusest vastab tõele umbes sama palju, kui legend sellest, et kuskil värava küljes istub Kalevipoeg. USAs on ametlikult küll igaühel õigus arvamust avaldada, aga võimudel on õigus reguleerida “aega, kohta ja viisi”, kus selline jubedus toimub. Mis tähendab seda, et kui sa räägid usameelset juttu, võid seda teha kasvõi Valge Maja peldikus, aga kui mitte, siis pannakse arvamuseavaldajad meeleavaldustel puuridesse, mida ümbritsevad püssidega sõdurid (ma ei liialda, täpselt nii ongi) ja sealt seest võib siis oma arvamust avaldada. Aga kui tõsiselt teie võtaksite mingi puuris istuva tüübi juttu? Kohe üldse ei hakkaks mõtlema, et ehk on ikka mingi põhjus, miks püssimehed kõrval on?
Täitsa võimalik, mis seda enam ilmselt illustreerib seda, et iga inimese õigus oma heale nimele ja väärikusele ja loomingule on kaitstav isegi USA’s.