Eesti töötus on 4 aasta suurimal tasemel
Alates 2005. aasta aprillist peaministriks olnud Andrus Ansipi toreda ja tööka valitsuse juhtimisel on Eesti oma majanduskriisi 1. aastapäeval jõudnud järjekordse verstaposti ja töövõiduni. Euroopa Liidus olemise aja viiendal aastal on registreeritud 58 661 töötut. Edasi reformierakondlased, viime Eesti viie rikkaima Euroopa riigi hulka ja keskmiseks palgaks 40 000 krooni.
17. aprilli seisuga on tööturuametis registreeritud 58 661 töötut, nädala jooksul on uusi töötuid lisandunud 2437 – see number on viimaste nädalate jooksul püsinud stabiilsena.
Uute registreeritud töötute seas oli eelmisest töökohast koondatuid 671. Registreeritud töötuse osakaal tööjõust moodustab aga juba 8,9 protsenti.
Kahjuks või õnneks ei ole Andrus Ansip nii vägev mees, et just tema kõigis hädades süüdi on. Ei väida, et juhtimine oleks täiuslik olnud ja mõnel juhul igati küsitav, aga antud tekstis tundub, et siin talle liigne “au” antud.
Teine märkus. Joonised suhtarvudest on ohtlikud – sõltub see nii lugejast kui nimetajast. Teame ju, et hetkel on meil aktiivses elanikkonnas peaaegu kõik selles vanusegrupis olijad ehk siis need, kes muidu toredal ajal end mitteaktiivsena kirja panid, otsustasid nüüd töötuna end arvele võtta (misiganes põhjusel) ning see kasvatab töötute arvu märkimisväärselt…
Ja kas see oli normaalne, et palgad kasvasid aastases võrdluses 20-30% või, et kasumimarginaalid ulatusid 200%? See ei saanud ju kaua kesta, eks. Töötajaid oli vähe ja nüüd on taas kord võimalik leida töötajaid reaalsete palganõudmistega…
Asjalikud mõtted teemale täienduseks.
Minu meelest oli see üks Eesti Panga juhtidest (Märten Ross aga võin eksida) kes ütles ühes intervjuus välja, et tänu odava laenuraha suurele sissevoolule said siinsed pangad anda eluaseme- ja tarbimislaene ning kokkuvõttes jäid kümned tuhanded inimesed pärast Euroopa Liiduga liitumist sinna tööle minemata. Sisuliselt siis tehti nad võõrsilt tulnud laenuraha eest Eestis sunnismaisteks.
Mis puudutab majanduskasvu, siis sellele annaks juurde nii Tartu maantee ehitamine kui Viru vangla. Samuti kõik Euroopa Liidu kaasfinantseeringuga projektide rahad. Seega on majanduskasvu arvutamine üsna palju statistiliselt eksitav.
Sisuliselt oli see kasv siis väljast sisse laenatud raha peale rajatud aga halb asi olukorra juures on see, et tagasi maksmiseks ei suudetud rajada tulusaid äriplaane ning nüüd panebki laenude tagasimakse kohati terveid sektoreid (ehitus, transport) siruli.
Nõus, laenuraha hakkas Eestisse tulema juba 2004 alguses (EL liitumise mõju). Kui aga siinjuures kellegi tegematajätmisi kiruda, siis pigem EP omi – tegu on ikkagi ühe rahapoliitilise apsakaga. Leian, et riik tegi olulise vea juba siis, kui lubas kahel suurel pangal ühineda mlastes seeläbi sündida nn loomulikul monopolil ja kaotas seejärel kontrolli finantsvahenduse üle.
Ent kui kritiseerida siis konstruktiivselt. Mida oleks saanud hr Ansip ära teha, et sellist rahavoogude sissetungi peatada/lõpetada/vähendada?
Kõik projektid, mida kirjeldate, nõuab raha. Raha aga riigil ei ole. Hetkel laenab riik selleks, et EL fondidest raha ikkagi saada (kaasfinantseerimiseks siis). Et täiendavaid investeeringuid teha, tuleb veelgi enam laenata. Hetkel leian, et see ei oleks kuigi mõistlik, sest üleilmse kriisi tõttu on isegi valitsustel keeruline (ja kui võimalik, siis väga kallis) laenata. Ja laenu peavad tagasi maksma tuleviku maksumaksjad ehk siis riskime kõrgemate maksudega tulevikus. Väheneva tööealise elanikkonnaga riigis üsna kurb väljavaade ja ilmselgelt soodustab kvalifitseeritud tööjõu väljavoolu ning tuues kaasa ääremaastumise.
Sunnismaisuse juurde tagasi tulles. Riik ei sundinud kedagi laenu võtma. Räägiti palju sellest, et võlg on võõra oma. Ent rääkijad peeti veidrikeks, kes ei oska elust rõõmu tunda. Pangad tegid klientidega lepinguid, mida riik sai kontrollida vaid läbi seaduste, kuid kliente lepinguid läbi lugema on raske panna. Eufoorilise inimese riskihindamine aga on nihkega.
Mina hindan hetkeolukorda pigem teismelise vaevusteks – riik (mis koosneb pisikestest algrakukestest – inimestest), mis vaevu teismeeas, ei osanud riske hinnata ja tegi valesid otsuseid väärtustades välist hiilgust. Seejuures üsna hedonistlikult tarbides seda kaduvat hiilgust oma tulevikutulude arvelt ja nüüd kurdetakse, et riik on paha ja ei aita. Hmm. Tervete sektorite siruliminemises julgen kahelda – kasv normaliseerub (buumi me ei näe, seda küll) õige pea. Mullistunud hindadega sektoris tuleb puhastumine läbi viia, et olukord normaliseeruks. Keegi ei kirunud neid sektoreid buumi perioodil. Ebanormaalne on olukord, kus ehitus ja sellega seonduv annab lisandväärtusest väga suure osa. Muud sektorid? Pigem väärtustaks ideed, kus riik otsustab arendada konkreetset sektorit, mille tegevuse tulemusel on tulevikuväärtus suurem ja mitte ainult kodumaal. Asja teeb keeruliseks aga see, et kes siis peaks ütlema, mis on tulevikus maailmas oluline…