OECD soovitab: Eesti riik tuleb viia võlaorjusse!
Eesti on siiani kinni pidanud eelarve tasakaalu põhimõttest. Sellel aastal peavad ansiplased ja laarikud küll esmakordselt leppima väikse puudujäägiga. Nüüd tegi OECD soovituse pidada tasakaalu mitte majandusaasta vaid majandustsükli põhiselt. Küll oleks tore teada, millal hakkab ja kui kaua kestab seekordne “majandustõus.”
Mind ennast ka huvitab, et mis on see järjekordne majanduse MULL mille najal majanduskasvu jutt täis pumbatakse. Kui seda teaks, küll siis saaks ka miljonäriks.
Eestis sai 2003. paiku alguse suurem välisraha sissevool, sest peagi liituva Euroopa Liidu liikme kinnisvara tundus alahinnatuna. Samuti olid lääne keskpangad tekitanud kasvõi Iraagi sõja finantseerimiseks suurema (võlakirjade tagatisel) koguse sularaha, millele oli vaja siis leida paigutus. BBC uuris Iraagi taastamise rahade väärkasutusi ja seal tuli välja, et teadmata suunas kadus ainuüksi 20 miljardit (või oli see isegi rohkem) dollarit. Seejuures oli Eesti Vabariigi selle aasta eelarve umbes 8 miljardit dollarit. Mõelge ise kui palju saaks 2,5 korda suurema raha eest vara ja asju.
Kuid miks tuleb suhtuda kriitiliselt riigi võetud võlgadesse? Nende ohtlikkust näitab USA juhtum, kes on ligi sajandi finantseerinud oma suuremaid ettevõtmisi (II maailmasõda, Vietnam, Korea, Afganistan, Iraak ja sotsiaalprogrammid, pensionid) just nimelt võlakirjade emiteerimise ja sisse laenutad raha arvel. Praeguseks on iga ameeriklase kohta laenatud umbes 42 tuhat dollarit ehk kokku on riigil võlg 7 triljonit. Kuid need arvud võivad olla ka märksa suuremad, sest kes neid ikka enam hoomab. Kui tendents on ilmselge: Georg Walker Bush ja tema 8 aastat presidendiks olemist koos 2 sõja (Afganistan ja Iraak) alustamisega suutsid võlakoorma ligikaudu kahekordseks teha. Nii kiiresti ei olnud see kunagi varem ajaloos kasvanud. Kui halb uudis on selles, et vaid paarikümne aasta pärast muutuvad sotsiaalkulud (abirahad, pensionid) sedavõrd suureks, et ähvardavad isegi praeguse võla topelt suurendamisega. Eestil ei ole muidugi võimalust kulutuste katmiseks sedavõrd suures mahus laenuraha kaasata, mis oleks mitme aasta riigieelarve aga samuti ei tasuks üle võimete elamise potjomkinluse mängimiseks võtta laene tulevaste põlvkondade arvelt.
Lõpetuseks veel niipalju, et Rainer Nõlvak ütles 1. aprilli Minu Eesti üritusel välja, et kui praegu välja antud võlgu tahetakse tagasi maksta (nii eraisikute kui riikide tasandil) siis tegelikult ei piisaks selleks praegu käibel olevast sularahast. Seega on märkimisväärne osa võlast “mull” millele pole kunagi reaalset rahalist katet olnud. Raha on kaupadega väljendatav ekvivalent, kus eksisteerivate kaupade või varade väärtuse vastu on riikide keskpangad emiteerinud paberit, mille abil siis viiakse läbi majanduslikke tehinguid. Mulle meeldis Ivari Padari ütlus, et möödunud sajandi alguses teadis nii hoiustaja kui pank, kus nende raha oli paigutatud. Sajandi vahetudes teadis veel pank, kuhu raha oli investeeritud, kuid mitte enam hoiustaja. Praeguseks ei tea enam ei pank ega ka hoiustaja, millesse on hoiustatud raha paigutatud. Sisuliselt on hoiused vahetatud teadmata väärtusega laenudeks ja saadakse tagasi aastakümnete pärast. Pankurite ja rahameistrite probleemiks on liiga suureks kasvanud virtuaalne raha, mis eksisteerib vaid bilansis ja isegi veerandi või kolmandiku ulatudes kõikudes kukutab kogu “mulli” kokku.
Siiski pole riigile antud laenud päris korstnasse kirjutatud, sest riiklik terror lubab jõumeetodeid kasutada alluvatelt subjektidelt maksude kättesaamiseks ja seega on tagatud ka ülepaisutatud väärtusega summade laekumine. Sisuliselt toimub käibel oleva sularaha ja panka hoiustatud raha devalveerimine ning nende vahetamine reaalsemat väärtust omavata varade vastu. Majanduskriis oma olemuselt ongi suuremahuline omandireform, kus võitjateks jäävad pankadega (krediit, sularaha) lähemalt seotud inimesed.