Saatsin Edgar Savisaare Euroopasse eksiili
Kui ma meenutan lõppenud Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniat, siis võiks neid nimetada protesti valimisteks. Kes hääletas vahetusega Andrus Ansipi vastu, kes SDE trooja hobuse Indrek Tarandi poolt. Mina olin veel mõned päevad tagasi kogu eliiti umbusaldama läbi sedeli rikkumise. Aga viimaste päevade parempoolse meedia käitumised panid mind seda seisukohta muutma.
Ühtlasi siis ka 104 õnnesoovi samuti valimiste nimekirjas olnud Enn Eesmaale, kellel oli täna sünnipäev.
Ma tegelikult loodangi, et Edgar Savisaar käib Euroopa Parlamendis ära ja õpib ka natuke loomingulisemat poliitilistesse asjadesse suhtumist kui senine hambad ristis oma joone ajamine. Piltlikult öeldes laiendab silmaringi, sest nagu ütles Tunne Kelam Vikerraadio debatisaates, on tegemist endiste tipp-poliitikutest ministrite vanadekoduga ja vanadelt inimestelt on alati midagi kasulikku õppida. Kasvõi seda, et ilma liitlasteta ei ole tasavägiseks muutunud olukorras mingit võimalust oma ükskõik kui suurt ülekaalu teiste vastu välja mängida kui puudu jääb mõned protsendid üle poolte häälte saamisest. Vaadake kasvõi Mart Laari nõuniku juhitavaid Eestimaa Rohelisi, kes on esimese vile peale valmis ansiplaste ja laarikute valitsust toetama, kasvõi voodis selili, jalad harkis. Või praeguste valimiste trooja hobune Indrek Tarand, kes tänu sõrmuste vennaskonnale (EÜS) varastab ilmdselt liberaalide fraktsioonilt ühe mandaadi ja viib selle sotside pingile. Kindlasti saab ta Jüri Pihli käest selle eest kiita kui ta näiteks aasta pärast loobub oma parteide vastase mässaja mainest ja liitub “oma valijate huvide paremaks esindamiseks” PES fraktsiooniga.