Baari Talis sai Reformierakonnalt Siioni tarkade pärast noomida
Kas mäletate veel Baari nimelist tõsieluseriaali? Seal oli poliitiliste inimeste kontsentratsioon tavalisest kõrgem. Ühe viimasena jäi väljamõeldud joomakohta juhtima ka Talis Kitsing, kes sai hüüdnime Baari Talis.
Kuid tegelikult tahtsin rääkida hoopis muust. Nimelt peab Talis blogi. Harva kirjutab ja ilmselt läbi vaeva aga mõnikord on tal eriti viljakaid blogi sissekannete periood, näiteks märtsis 2009.
Eile tegi ta siis rohkem kui 2 kuu järel uue sissekande (6. aprillist – 14. juunini) ja seekord siis Siioni tarkade protokollide teemalise. Ilmselt polnud pühapäevasel päeval BNS-i toimetajal midagi targemat teha kui sellest suur lugu ülesse puhuda ja jõuda ka Õhtulehte. Helistas lausa Reformierakonna peasekretärile Kristen Michalile ja küsis temalt arvamust asja kohta. Igatahes hirmutati kick-poksiga tegeleja sedavõrd ära, et nüüd on tema blogi aadress täiesti kättesaamatu ning seal on vaid kiri:
Vabandust! Minu koduleht pole hetkel avatud.
Olen minagi Kristen Michalit silmast-silma näinud ja võin täiesti kinnitada, et tegemist ei ole üleüldse vägivaldse inimesega. Seepärast ei saa ma aru, miks Talis oma blogi päris kinni pani ja taolise “libastumise” peale omapoolset seisukohta, selgitust või siis vabandust ei avaldanud. Või siis ei lastudki tal seda teha, sest Reformierakonna kontor keeras nende serveris asuval lehel lihtsalt kraani kinni.
Kuid, mida siis Talis kirjutas või miks ta need blogi jaoks surmavad materjalid avalikustas? Vastus on tema enda eessõnas sissekandele:
Ma ei vihka ühtegi rahvust. Juutide vastu pole mul absoluutselt midagi. Aga mulle ei meeldi,et Eestis on sõnavabadusel topeltstandard. Mind netis laimata ja solvata tohib aga juutide kohta ei tohi midagi öelda? Nüüd minu poolt midagi sõnavabaduse kaitseks!
Siioni tarkade protokollid”
Ja järgnesidki eesti keelde tõlgitud protokollid…
Blogi originaal asus siin aadressil
Siiski ei ole tema blogi varasemad kirjutised päris jäädavalt kadunud, sest neid võib leida koopiatena aadressilt http://www.isamaaliit.com/category/talis-kitsing-blogi-reformierakond/
Mida peaks poliitikaga tegeleja siit õppima?
Ainult ja ennekõike seda, et juutide küsimust tuleb käsitleda sama ettevaatlikult kui mineerija teeb oma tööd. Iga väikseimgi vihje, et tegemist ei ole “eriliste” inimeste või “väärtuslikuma” rahvaga toob kohe kaasa hirmsad süüdistused.
Teiseks aga tuleb vältida juutidega kokkupuuteid. Mart Laar ostis Iisraelist relvi ja teda hurjutati aastakümneid “vanaraua” ostmise pärast. Edgar Savisaar ostis Leonid Apananski käest ühe või paar maali ja sai Äripäeva ajakirjanikud terveks aastaks kukile. Siim Kallas allkirjastas Eesti Pangas töötades 10 miljoni USD lepingu ka juudi juurtega ärimeestega ja pidi lõpuks peaministrina kohtupingis tunnistusi andma. Tõsi küll, ta mõisteti õigeks aga see kadunud 10 miljoni dollari vari käib tal elu lõpuni kaasas ja isegi töötamine Euroopa Komisjoni volinikuna just nimelt järelevalve ja korruptsiooni vastastes funktsioonides ei kahanda seda. Viimase näitana siis “võrdsemast” võrdsematele tähelepanu juhtinud Talis, kelle blogi tapeti selle pärast sootuks maha.
Kolmandaks on aga inimeste sõnavabadus vähenemas. Ajakirjanikud üritavad läbi suruda igas inimeses väikse tsensori tekkimist, et ta ei ütleks midagi poliitiliselt ebakorrektselt, et kõik mõtleksid ühtemoodi, et kõigi üle oleks mõttekontroll (hea-halb), et kõigil oleks ühesugune arusaam sõpradest ja vaenlastest. Ma arvan, et iga eksimus ühiskonna närvi proovimiseks on hea, sest see näitab veel totalitarmi puudumist ja võimalust arvamuste paljususeks. Miks peab holokausti eitamine olema mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis kuritegu? Samaväärne väide, et maakera on lapik, ei ole ju seadusega karistatav. Miks ei lasta Siioni tarkade protokollide puhul inimeste enamusel otsustada ja oma arvamust kujundada ning tegeldakse meeleheitlikult nende leviku takistamisega?
“Siioni tarkade protokollid” ilmusid viimati eesti keeles 1996. aastal. Järgnenud kohtuprotsessil langetatud otsuse kohaselt hävitati suurem osa raamatu tiraažist.
Kaitsepolitsei pressiesindaja Andres Kahar märkis, et 1996. aastal hävitati raamatu tiraaž kohtu otsusega ning ka tookord ei olnud hävitamise põhjus see, et tegemist oli keelatud kirjandusega, vaid segadus raamatu autori nimega.