President tõmbas politseiriigi tekkele pidurit
Kadrioru eilne otsus jätta kinnitamata karistuste karmistamine meeleavalduse organiseerimise eest kui sellega peaks kaasnema asjade vastane vägivald ehk nende lõhkumine, oli igati tervitatav. Näitas, et meil ei ole 4 miljonilise võlaga kummitempel, vaid mõtlemisvõimeline Homo Sapience:
Uus karistusseadustik oleks muutnud kuriteoks valeandmete levitamise eesmärgiga kahjustada Eesti vabariigi iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, kui sellega kaasnes oht avalikule korrale. See säte kahjustab lubamatult teadus- ja väljendusvabadust, ütleb president oma veebiküljel avaldatud otsuse seletuses.
Põhiseaduses sätestatud väljendusvabadus kaitseb vabadust levitada seisukohti, mille õigsust ei pruugi olla võimalik tõendada. «Võimalus, et kõnealuse paragrahvi rakendamisel käsitatakse valeandmetena teatud väärtusotsustusi, võib hakata lisaks teadustöö tulemuste avaldamisele pärssima poliitilist väitlust ja ajakirjandusvabadust,» ütleb president.
// //
Karistusseadustiku uus redaktsioon oleks muutnud kuriteoks ka palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimine või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu tegevus.
«Iga sündmuse või teoga võib teatava, kas või üliväikese tõenäosusega kaasneda muid sündmusi ja tegusid. Selge definitsioonita on ka korratuse mõiste. Ei saa välistada, et korratuse mõiste alla mahutatakse ka registreerimata avalik koosolek,» ütleb president.
Nagu võis eeldada, siis selle peale tundsid ennast lööduna Res Publicast tulnud Vali Kord poliitikud, eesotsas Urmas Reinsaluga:
Tunnete kõrval on ka ratsionaalne arusaam. See ütleb, et kõiki, ka kõige elementaarsemaid põhiõigusi on võimalik tagada üksnes siis, kui õigusriik on võimeline ennast vägivallatsemise vastu kehtestama. Vastu võetud seadustel ongi tulevasi erakorralisi ohte ennetav mõju.
//Kas pronksiöö avantüür oleks karistusseadustiku täpsustuste olemasolul jäänud ära, on vaieldav. Kindlasti aga oleks prokuröri süüdistusel olnud hilisemates menetlustes süüdistatavate suhtes selgem alus. Küllap oleks selline õiguslik alus kainestanud nii mõndagi organisaatorite seast.
Kaitseväe kasutamise vajaduse kohta pronksiööl: kaitseliitlased, kes liitusid abipolitseiga, kaitsesid tublilt avalikku korda juba pronksiööl ja sellele järgnenud päevadel. Selge on, et politsei võimekusel olid tollal oma inimlikud piirid, ja valves tuli olla vahetuste kaupa. Kui rahutuste ulatus oleks laienenud, oleks kindlasti olnud asjakohane kaitseväe kaasamine. Mis selles siis paha oleks olnud: kas parem on lasta pool linna maha põletada, kui mehed vaatavad sel ajal kasarmus televiisorit?
Et võimalik jõu kasutus ei ohustaks inimeste põhiõigusi, oligi vajalik selge seaduslik regulatsioon. Asetagem asjad õigesse perspektiivi: pronksiöö kaabakad ei olnud mingid demokraatia eest võitlejad, vaid märatsejad, kes ründasid meie õiguskorda ja seeläbi kõigi inimeste põhiõigusi, sealhulgas ka õigust rahumeelselt meelt avaldada.
Mida ikka kitsa arusaamisega inimese arvamuse peale ütelda. Ilmselt oli ka Adolf Hitleril arusaam 1933. aastal, et mõnest rahvusest rikkurid ei olnud Saksamaa eest võitlejad, vaid liiakasuvõtjad, kes õõnestasid oma tegevusega õiguskorda ja seeläbi inimeste põhiõigusi. Samamoodi näeb Urmas Reinsalu, et ilma vähimagi debati võimaluseta protsessidest kõrvale heidetud inimestes prahvatanud vimm kasvas üle asjade lõhkumiseks.
Mina mäletan, et Reinsalu tegi 2006. suvel kõik endast oleneva, et keelatud rajatise seaduse alusel muuta ühe mälestusmärgi eksistents olematuks ja seeläbi puhuda ülesse rahvuste vaheline vihkamine. Eesti rahvastikust on suurim protsent Euroopa Liidu piirides sündinud väljaspool praegust asukohamaad ja immigrantide teadlik kultuuri osast kõrvale tõrjumine on vaid provokatsioon.
Jah, Reinsalu ja IRL said oma hääled Riigikokku kätte aga nad kaotasid 16 kohta (ligi pooled!) ja jäid vaid 19 liikme peale, sest 2003. valitud Riigikogus oli Isamaal 7 liiget ja Res Publical 28 liiget, kellest 3 olid lõpuks fraktsiooni hüljanud. Parempoolsed poliitikud saavad aru, et nende jõud on kärbumas ja selle tõttu nad leiutavadki uusi karmi käe eelnõusid ja toetavad näiteks laste arvu järgset lisahäälte andmist.