Jätan e-valimiste võimaluse kasutamata
Praegu käib juba e-valimiste aeg ja ID-kaardi omanikuna võiksin ka oma innovatiivsust näidata kuid mitmel põhjusel eelistan jääda paberil sedeli juurde.
Nimelt mulle ei meeldi kliki valimised. Korra 4 aasta jooksul leian ma küll 1 tunni, et minna valimiste jaoskonda kohale ja seal traditsioonilisel viisil hääl anda. Pealegi saab seda häält ja kogu jaoskonna hääli vajadusel hiljem kontrollida ning üle lugeda. E-hääle puhul ma ei tea, kas see loeti ikka õigele kandidaadile. Näiteks pangas kontolt raha liikumisest jääb jälg nii saajale kui andjale ja on tagantjärgi tuvastatav. E-hääle puhul aga ei näe valija seda dokumenti, millele ta allkirja annab, sest ametliku selgituse järgi:
Valija annab allkirja salastatud (krüpteeritud) häälele, mille sisuga ei ole võimalik tutvuda, kuna ükski programm ei suuda käsitleda salastamisel tekitatavat baidijada.
http://www.valimised.ee/kkk.html
Mulle meeldib ikkagi veenduda, et allkiri läheb nii nagu ma soovisin ja mitte usaldada pimesi süsteemi või selle loojat.
Lisaks tuleks meenutada, et näiteks möödunud oktoobri Soome kohaliku omavalitsuse e-valimised ei kulgenud probleemideta. Hiljem kuulutati seal tekkinud probleemide ja 1,9 protsendilise vea tõttu need lausa nurjunuks ja arvestati vaid paberil sedeleid. Loe lisaks minu artiklit:
17. juuni 2009. Eesti e-valimised eiravad häid Euroopa tavasid.
Käesoleva aasta 29. jaanuaril tuli Helsingi halduskohtust otsus sellisel proovihääletusel antud tulemuste tühistamise kohta, sest valimismasinad osutusid inimestele probleemseks. Masinad jätsid hääletamise lõpule viimata või ei tagastanud elektroonilist hääletajakaarti. Kuigi vigaseid e-hääletamisi oli arvuliselt vaid 1,9 protsenti, ei peetud seda demokraatlike valimiste jaoks piisavaks. Soomes saadakse aru, et igal häälel on kaal ja mitte ükski ei tohi valimismeetodi tõttu kaduma minna.
Eestis on aga e-valimiste süsteem tehtud nii, et sisuliselt võib hääletaja arvuti asukoht olla ka tema valimisjaoskonna asukohaks. Taoline üle riigi hajutamine muudab võimatuks valimist võimaldavate arvutite või valimismasinate eraldamise turvatud võrguks. Selletõttu ei tea süsteem kunagi ette, kas valima pöörduja on lihtsalt hääletaja või pahatahtlike kavatsustega tegelane.
Ilmselt on Eesti väiksus ja puuduv mõju Euroopas olnud asjaoludeks, miks ei ole soovitud e-hääletamise süsteemi vähegi arvestatavalt rünnata. Tasuks meenutada, et Pronksiöö-aegsete küberrünnakute korraldamise eest on süüdi mõistetud vaid üks arvutikasutaja, kes süüdistuse järgi suutiski halvata mitme ajalehe serveri töö vaid oma koduse arvutiga.
Eesti süsteemil ei ole niisugune järelkontroll võimalik. Kasutaja teeb oma arvutis oma parimate teadmiste järgi läbi e-hääletuse protseduuri ja laseb hääle „musta kasti”. Mis sellega edasi toimub, ei ole temale enam teada ega ka järelkontrollitav. Seejuures ei ole hääletuskasti viimisega iga valija arvutisse võimalik kontrollida, kas ta ikkagi viis hääletamisprotsessi lõpuni. Sisuliselt ei ole võimalik eristada süsteemi sisse loginud proovijaid ja katkestajaid nendest, kes tahtsid küll hääletada, aga kas siis teadmiste vähesuse või tehniliste probleemide tõttu (puudulik tarkvara, ühenduse katkemine, digitaalse allkirja andmine) ei saanud hääletamist lõpule viia.
Peamine probleem on aga häälte järelkontrolli puudumise võimalus. Hääletaja ei tea, kas tema valik läks kirja, läks soovitud kandidaadile või kinnitati nõuete kohaselt ära. Selle kohta on meil vaid süsteemi loojate sõna – ei midagi enamat. Samuti ei ole valimiskomisjonil võimalik kontrollida, kas kõik hääletamise leheküljele www.valimised.ee tulnud kasutajad said seda takistusteta teha. Saame teada ainult õnnestunud hääletamistest. Kui palju on olnud aga neid juhtumeid, kus küll prooviti häält anda, aga näiteks arvutite riist- ja tarkvara erinevuse tõttu see ei õnnestunud?
Lõpetuseks rõhutan, et e-valimistel hääletamisel jääb kehtima vaid viimati antud hääl kuni 14. oktoobri õhtuni ja 18. oktoobril isegi jaoskonda minnes seda enam muuta ei ole võimalik.