Eesti oma Chippendales Malcolm Lincoln lähebki Eurovisioonile

Kirevase päralt, vahetult enne emakeelepäeva otsustati eesti laulu hääletusel, et Eurovisioonile ei lähe mitte eesti keelne laul, vaid Malcolm Lincoln ja kamp võõrkeelse lauluga. Kui Padar ja Benton said 2001. ilmselt vähemuste hääled, siis see praegune viisik pole isegi mitte originaalne ja ilmselt lähevad ühte patta umbes 10 teise inglise keelse esinejaga. Tasuks meenutada, et möödunud aastal andis Venemaa (kes meid pidevalt poliitikas ründab) eesti keelsele laulule 8 punkti (3. koht). Seega oleks mina näinud eelist eristumises läbi eesti laulu ja kena lauljanna. Ma keeldun uskumast, et žürii ja I hääletuse vooru tulemusena võitnud Lenna jäi lõpus alla näiteks selle pärast, et telefoni oli aktiivsemalt kasutamas teismelised neiud ja muidugi siis poistebändi poolt klõbistamas. Eurovisioon on riigile visiitkaardiks, mitte East 17 tüüpidele esinemisvajaduse leevendamiseks.

Mina olin suhteliselt teadmatuses osalevatest lauludest aga seda peab küll tunnistama, et raadiost oli kõrvu jäänud ennekõike Lenna laul (sõnad sundisid kuulama). Pole siis imestada, et minu sümpaatia kuulus ka sellele, kuigi esineja kostüüm oli natuke arusaamatu. Ilmselt mingi kunstiline taotlus, millest ma siis väga aru ei saanud aga see pole ka oluline. Probleem on minu jaoks selles, et see praegu võitjaks tulnud laul ei ole absoluutselt meeldejääv. Kuidas oleks siis võimalik sellega ka edu saavutada? Muidugi arvestades riigis valitsevat rasket majanduslikku olukorda ja asjaolu, et Lenna oli seotud opositsiooni poliitikutega, ei välistaks mina küll koti-organite sekkumist elektroonilise kaabli voogu, et Lenna ei võidaks mingil juhul. Mõelda vaid siis seda 2011. korraldamise kulu ja kuidas veel opositsioon võiks sellest vahetult enne Riigikogu valimisi kasu lõigata! Ma mäletan, et olen ka ise aegu tagasi helistanud ühel ETV Foorumi hääletusele ja mitte kuidagi ei saanud tookord oma valikule helistada. Siis oli ka väga poliitiline küsimus ja pärast sai telemaja tundva inimesega lõõbitud, et küllap nad seal valitsuse toetusest panid liini juhtmele midagi peale või toimetaja astus kontsaga ja juhtmed läksid lühisesse. Igatahes välja tuli valitsuse ülistamine: happy, happy, joy, joy.

Pean kordusest üle vaatama aga mulle tundus, et ühel Chippendales Lincolni liikmel käsi värises nii tugevalt, et valas klaasist lausa mööda.

Õhtu jooksul oli aga ka väga hea osa: õhtujuhid Märt Avandi ja Ott Sepp. Eriti nende vahelaulud ja sinna juurde käivad kommentaarid. Eraldi tuleks aga mainida väga head režii tööd kaameratega: Ove Musting, Marek Miil ja René Vilbre. Tahaksin eraldi näha veel neid Avandi ja Sepa klippe, sest nad pakkusid tõelist kõhulihaste lõdvestamist ja tõstsid tuju üle mitmete päevade massimeediast nähtud sisu seast kõige enam. Ootan juba 1. aprilli, mil nad peaksid ka ekraanil olema. See eelnev tuletas meelde, et peaks kiitma ka nende aastavahetuse programmi ja kirjutama neist pikemalt kontekstis kui rahva poolt hinnatud meeskoomikute paarid: Krjukov ja Kibuspuu, Krall ja Nutter, Normann ja Milling.