Erisaade uuris kilekottide maksu kehtestamist

Anatoli Tafitšuk käis ETV “Erisaate” selle nädala osas Riigikogus ringi raha täis kohvriga ja üritas seda jätta Eestimaa Roheliste endisele juhile Marek Strandbergile, et tema partei toetaks kilekottidele 3 kroonise maksu kehtestamist. Selle uue maksuga laekuks riigile teadmata arv miljoneid kroone ja inimesed kasutaksid äkki vähem plastikut (selle tooraine on nafta) ning selle läbi elaksid ökoloogiliselt säästlikumalt. Anatoli oli tulnud kavalale mõttele, et selle maksu kehtestamisega tekib temale hea teenimise võimalus kui vaid õnnestuks kilekotte eelnevalt suurel hulgal varuda. Kasvõi muuseumist neid välja otsides.

Saates näitati ka kilekottide kogujaid. Mind on pigem huvitanud poliitilised materjalid ja selle tõttu panen siia juurde hoopis Res Publica kilekoti pildi, millega nad 2003. valimistel said suurima toetuse, sest kasutasid loosungit “Vali kord”. Mitte siis kilekoti pärast aga just uue poliitika ja uute turunduslike nippide kasutamise läbi. Võidurõõmu said nad tunda vaid 2 aastat, sest 3 aastat hiljem toimus juba sulandumine Isamaaliitu.

Kas te teate, kuidas sai paarikümne aasta eest välismaa tänaval eristada Nõukogude Eestist pärinevaid naisi? Nad kandsid kilekotte, mis harmoneerusid nende ülejäänud riietusega.

See tähendas, et meile oli kilekott rohkem kui lihtsalt asjade sisse panemise ja koju kandmise vahend, vaid midagi aksessuaari sarnast.

Ma olen mõelnud, et peaksin oma poliitiliste kampaaniate materjalid kokku koguma ja neist virtuaalse väljapaneku tegema. Mitte, et ma usuks Ühtne Eesti või Eesti eest logodega kilekottide tänavale ilmumist (NO99 käib ka seda blogi lugemas) aga ajaloo osa tuleks siiski mäletada. Pealegi on valdaval enamusel need niikuinii ära visatud.