Uus vaatus teatri parteis Ühtne Eesti ehk sodime oma plakatid ära
Ma siiski kirjutan sellest, kuigi osutan sellega reklaami ja tähelepanu. Nimelt see teatri NO99 etenduse Ühtne Eesti suurkogu plakatite sodimine. Ma arvan, et nad ise lavastasid selle.
Esiteks on nad öelnud, et uurisid aastaid parteide toimimist. Seega kui tsiteerida Edgar Savisaart 5. oktoobrist 2009 Rakvere raamatukogu esinemiselt, siis “poliitikuks saate alles siis kui olete maha rebinud esimese oma oponendi valimisplakati.” Tookord tõi ta näiteid 1999. kampaaniast, kus seda prooviti Rakveres aga jäädi vahele ja lõpuks paisus sellest skandaal. Seega oli iva, et vahele ei tohi jääda aga oponendi sõnumi näotustamine (pildi sodimine, solvavad sõnad ja märgid, maha rebimine) on osa valimiste kampaaniast. Ma mäletan, et kui Tallinna tänavatele ilmusid posti külge käivad prügikastid ja neile kohe ka mõõdukate reklaamid(1999 KOV eel), siis alguses läks neilt ka palju reklaame kaduma. Ajapikku õpiti poliitilisi sõnumeid peitma klaasist pinna taha (tänavate ääres valgustatud stendid) või riputama kättesaamatusse kõrgusesse. Näiteks möödunud kohalike valimiste ajal oli Viru väljaku ääres trammide õhuliini kõrgusele tõmmatud riiet meenutavale materjalile trükitud valimisreklaamid. Eks katsuge sellise plakatiga “võidelda” kui see asub 6-7 meetri kõrgusel maapinnast. Või siis 2004. europarlamendi Res Publica Urmas Reinsalu plakatiga, mis olid Tammsaare tee ääres 9. korruselise (!) maja seina kõrgusena (minu 2009. valimiste teemalises blogis)
Järelikult on teatri loodava uue ja kõigi seniste erakondade parimaid omadusi sisaldava Ühtse Eesti suurkogu kampaaniaks vajalik, et leiaks aset plakatite sodimine, sest siis on sarnasus ajaloos aset leidnud “tavadega”. Näiteks IRL saatis oma liikmed KE plakateid sodima:
Isamaa noored kleepisid Keskerakonna kõmulised reklaamid täis
Liivakastimäng: IRL-i noored käisid Keskerakonna plakateid
aripaev.ee – IRLi noored rikkusid Keskerakonna poliitreklaami
Kas nad vabandasid selle ilmsiks tulekul? Ei, vaid sodisid järgmises kampaanias raskemini tabatavalt.
Näiteks Riigikogu IRL-i liige Kaia Iva langes ka kahtluste alla oma konkurentide esinemiste plakatite maha rebimises.
Kahtlus: Kaia Iva ja IRL kõrvaldasid SDE plakateid
Veel üks näide möödunud valimistest on poliitiku sõnumi võltsimine läbi valesid sisaldava trükise valmistamise ja levitamise:
Must PR-i vahendite hulka lisandus uus meetod: oma konkurendi nime all produtseeritakse tema seisukohti kajastav aga ebapopulaarseid asju lubav reklaamleht. Maardus võltsis üksikkandidaat Karen Drambjan taolisel viisil Keskerakonna ajalehte.
Sopaga loopimise uus moodus: kampaania trükise võltsimine
Seega loob plakatite sodimine nende kampaaniale vaid autentsust.
Teiseks tuleks küsida, kas kellelgi teisel oli põhjust nende plakateid sodida. Nad ei ole ju ennast oponeerinud ühegi erakonnaga konkreetselt vaid naeruvääristavad kõiki parteisid ühevõrra. Nad vihastasid küll Rein Langi aga samas Edgar Savisaar on soovitanud nende üritusele minna. Lisaks pole erakondadel ilmselt soovi nendega üleüldse arutelu pidada, kasvõi plakatitele kirjutatud sõnumite üle või nende osundatud teemadel, sest sellega nad tunnistaksid neid võrdväärsena. Nimelt on reegel, et poliitiline diskursus leiab aset võrdväärsete positsioonide vahel, mitte stiilis, et koerapoiss Sergei Metlev haugub Venemaa suursaadik Nikolai Uspenski peale. Antud juhul oleks ainus pädev haukuja olnud Haridusministeeriumis Tõnis Lukas. Või äärmisel juhul Välisministeerium ja Urmas Paet aga kui temal oli suu täis (ilmselt eurosid), siis on alatu Tõnis Lukase ministeeriumi laarikutest gümnaasiumi noormeest oma kampaanias ära kasutada. Ta visatakse üle parda täpselt samamoodi kui Kalev Andres Rebane, kes oli nende kangelane Tõnismäel lipuga lehvitades ehk täitis oma poliitilise missiooni aga pärast anti jalaga, sest osutus dressuurile raskesti alluvaks ja hakkas ise trikke tegema (tegi narkot surfilaagris).
Seega ei olnud ühegi partei huvides tõsta teatri NO99 truppi endiga samaväärsele tasemele ehk võtta nende plakatid sihikule.
Kolmandaks tekitab plakatite sodimine meedia huvi ja ilmselt tähelepanu hoidmine oma üritusel ongi selle projekti kõige raskem osa. Pressikonverents oli 24. märtsil. Selle järel sai nädal aega kirjutatud aga praeguseks on sellest möödas juba 2 nädalat ja mingit uut sündmust oli tarvis. Ilmselt järgmise nädala sündmuseks saab olema, et kui palju broneeritud piletitest siis ka tegelikult välja osteti. Nende tähtaeg on teatavasti 12. aprill ehk järgmine esmaspäev. Ma küll ei suuda uskuda, et Eestis on 6500 poliitilise diskussiooni fanaatikut, kes on valmis maksma 225 krooni selle “suurkogu” eest.
Äkki korraldasid nad ise kunstilise performance´i huvides oma plakatitele NO666, pede, nats ja vale sõnade sodimise? Ma ei taha uskuda, et neile pole ühtegi teist etteheidet. Pealegi, kes veel mäletaks, et 666 oli Mait Metsamaa auto number ja sümboliseeris Keskerakonna vihkamist. Et natsideks on arvatud XX sajandi rahvuslikku natsionalismi viljelevaid laarikuid IRL-i parteist (saksa diviiside ajaloo heroiseerimine). Sõna “vale” iseloomustab kõiki Reformierakonna kampaaniate lubadusi (hilisematest lugedes: 15 aastaga 5 rikkama hulka, 40 000 krooni keskmiseks palgaks ehk ligi poole rohkem KE-st, tulumaks ei langenud 22 pealt 18 peale nagu lubati 2007. vaid on siiani 21 % ja seega isegi umbes 2003. lubaduse juures kui räägiti 22 %-st, 9000 kroonine keskmine palk saabus topelt pika lubatud aja jooksul jne). Samuti joonistati fallos juba kümnend tagasi Koit Pikaro valimiste plakatile. Kas nüüd võiks selle taaskordne esitamine kuidagi paremini tabada Tiit Ojasoo olemust või sõnad “ime muna, situ purki” mingisugustki diskursust endas kanda. Kui ma õigesti mäletan, siis vigur sittujad olid Tartu kunstikoolis (tegid selle “kunstiteoseks” oma ühiselamu pliidile roojamisega) ja purki pandud ekskremendi kuulutas ka kunstiks Andres Keil. Tema otsis omale väljendust ka Res Publicast aga poliitiline trajektoor oli sarnane erakonna omaga ehk midagi meeldejäävat ta seal korda ei saatnud. Tõsi, poliitikud ei ole umbsed aga neile ei kaasne nende toimingutega mingisugustki sõnumit. Näiteks Mihkli hotelli nurka urineerinud isamaalane Viktor Niitsoo ei saatnud sellega ühiskonnale mingit teadaolevat sõnumit. Samuti mitte 2007. suvel Reformierakonna suvepäevadel tulnud meesterahvas, kes jäi Võru politseile vahele kohalikku parki roojamisega, sai selle eest trahvi ja visati lõpuks ka Reformierakonnast välja. Ka tema ei tegelenud selle akti juures erakondliku tegevusega ega teatriga. Kui te nüüd imestate, et miks te sellest roojamisest pole meediast lugenud, siis kuulge, tegemist oli ju reformierakonna liikmega ja seda ei kajasta ükski klikimeedia ega ajalehe väljaanne. Ainus selle allikas oli mälu järgi Lõunaleht aga ma pole hiljem suutnud seda enam ülesse leida. Mäletan ainult sellest rääkimist ühe avalike suhete inimesega, kes oli seda samuti märganud, sest tema töö hulka kuulus ka väikeste lehtede lugemine ja teiseks internetist loetud teade selle liikme välja viskamise kohta aga kumbagi ei ole ma oma info kultuurkihist suutnud uuesti ülesse leida. Lugege minu blogist, et isegi mõrva puhul ei räägita selle toime panija Reformierakonna liikmeks olemisest, mis te siis tahate parki sittuja loost oodata. Selle vastu kedrati eile pool päeva Eesti Reformierakonna Ringhäälingus ehk ERR-is, et väidetavalt Parbusele (KE=paha) raha pakkunud Palusaar jääb endiselt vahi alla.
Lisatud 8. mai
Ojasoo tunnistaski etenduse järgsel pressikonverentsil ülesse, et teater ise sodis oma plakatid. http://www.epl.ee/artikkel/576355