Toomas Ilvese tütre ja Matti Vanhaneni ähvardamine internetis
Ma olen veendunud, et see meediatorm Toomas Hendrik Ilvese tütre ähvardamise ümber on PR käik mingi teise asja summutamiseks. Näiteks ilmus raamat tema PR juhi Toomas Sildam´i KGB agendiks olemise kohta ja selle vaigistamiseks siis leitigi põhjus interneti vahendusel tehtud “ähvardusest” üldsust informeerida. Sisuliselt kuulutati riikliku tähtsusega teateks Ameerikas(?) viibiva Toomas Hendrik Ilvese tütre eraelu puudutav.
Pealegi on politsei ja päästeameti kogemus näidanud, et pommiähvarduste kohta teabe jagamine meedias on alati toonud kaasa selliste ähvarduste sagenemise. Olen isegi kuulnud, et mingil aastal otsustati neid meedias mitte avalikustada ja tulemuseks oli taoliste juhtumite kordades vähenemine.
Ma ei oska seisukohta võtta seni kui ei ole kuulnud kahtlustatava osapoole seisukoht. Siiani on ilmunud vaid Ilvese versioon, kus ta kiitis politseid, et nad kaitsesid tema tütart. Aga me ei tea isegi seda, millises sõnastuses see oli tehtud või kas seda ei esitatud näiteks kaaperdatud kasutajanime alt. Näiteks IRL käivitas kampaania Edgar Savisaare vastu allkirjade kogumiseks(mahasavisaar.com) ühe Filipiinide inimesele registreeritud domeeni alt. Praegu on selle omanikuks USA kodanik.
Siis ei paista välja nende endi seosed. Näiteks minuga üritati seostada domeeni, mis oli registreeritud läbi vahendaja ehk proxy ning domeeni tegelikku omanikku ei avaldatud.
Üldse tähendabki kõigi poliitiliste kampaaniate ja algatuste puhul selle ilma näota tegemine, et seal taga on IRL-i inimesed. Võtame kasvõi Facebooki kampaania kurgi ja Savisaare kohta.
Samuti ei ole puhas Reformierakond, kelle Peep Lillemägi teatavasti pidas wikipedias võitlust Toomas Hendrik Ilves´juudi juurte avalikustamiseks.
Praegu peatoimetab ta nende ajakirja Reformikiri, mis kuulub nüüd läbi kaubamärgi ka erafirmale Hold OÜ (alates maist juba ühele teisele, millest kirjutan lähiajal) ja mitte Reformierakonnale.
Kuid tulles tagasi Soome peaminister matti Vanhaneni ähvardamise juurde, siis ta kirjutas oma Facebook´i lehel murest Euroopa riikide suure võlakoormuse pärast ning üks kasutajatest siis reageeris selle, et temale teeb muret hoopis Soome võlakoormus ja see võib temas viha tekitada. Millegi pärast loeti sealt välja ähvardus ja asja asusid uurima asjatundjad.
Helsingin Sanomat 20. mai http://www.hs.fi/politiikka/artikkeli/1135256988383
Ma lugesin läbi artikli ja kommentaarid aga mitte algset facebooki lehte ega sealset info. Igatahes praegu olen veendunud, et internetis ähvarduse välja ütlemine on võrdne sõnavabaduse kasutamisega. Kui selle järel toimuks midagi reaalses maailmas, näiteks ähvarduse elluviimiseks vajalike asjade soetamine või mõni seda ette valmistav tegevus, siis võiks rääkida alles vajadusest sekkuda. Kuni see jääb virtuaalse maailma piiridesse, kuulubki sõimata saamine poliitikute palga sisse. Nende virtuaalse maailma pildi kahjustamine või sellega ähvardamine ei saa võrdsustuda tegelikus elus näiteks kätega kallale minemisele. Internet ei ole elu! Kuid miks siis reageeritakse ebaproportsionaalse jõuga just küberähvardustele? Vastus on ilmselt sama mis eespool toodud pommiähvarduste näites ehk nende nakatavas jõus. Üks rumal algatab ja kümme sama rumalat kordavad seda. Ma arvan, et poliitiku virtuaalne ähvardamine lihtsalt toobki kaasa taoliste Facebook´i kontode täiendava risustamise sõnadega, mille avaldamisega inimesed maandavad oma reaalse maailma stressi. Kui töökoha pinget aitaks alandada ülemust meenutava kuju klobimine, siis inimesed on poliitika suhtes sedavõrd apaatsed, et nende katsed seda mõjutada ei jõua sageli isegi mitte valimistel hääletama minemiseni. Ka Soomes ei käi umbes 1/3 valijatest kunagi hääletamas. Samuti on Eestis valimas käijad napis enamuses suhtega 3:2 ehk 60 protsenti käib ja 40 % ei käi.
Interneti üks halvimaid kasutusviise ongi halbade käitumisviiside võimendamine ja seda on karta nii Ilvese tütre kui Vanhaneni juhtumis. Ilmselt edaspidi taolised asjad toimuvad tihedamini. Või siis ka mitte kui neid meedias ei kajastata.