Paroolid ega blogi sulgemine ei päästa avalikustajat
Järgmine nädal, kui tulevad abielumehe naise analüüsi vastused, läheb lahti põrgu, juhul kui mina ruttu enda analüüsi vastuseid teada ei saa. Pekki ma ütlen! Kõiges on süüdi mehed, kes ei kasuta kondoome ja kes lükkavad julmalt sisse ilma kondoomita! Seekord olin mina see lollike, kes ütles, et kõik on OK! Ja nüüd …
http://varesesulg.blogspot.com/2010/07/uks-sms-voib-rikkuda-paeva-ja-pool-elu.html
Selline oli katkend ühest blogist, mis pärast sellist põnevat sissekannet teatas 2 päeva hiljem:
Ma ei ole veel ära otsustanud, kas pühapäevast läheb blogi täiesti kinni või ma kolin selle mujale. Blogi sulgemise põhjuseks on ka see, et lisandus 3. ebasoovitav isik, kes seda blogi loeb. Inimene, kes pani uskuma, et kõik on tore ja oli ka ise armastusväärne ning kui ma juba armunud olin, siis ütles, et ups sorry, aga ma ei olegi millestki huvitatud ning muutus täiesti jääkülmaks.
http://varesesulg.blogspot.com/2010/07/blog-post_31.html
Toon sellest praeguseks likvideeritud blogist näiteid, sest kuigi selle omanik kustutas blogi, ei muutunud selle tekstid olematuks. Kes tahtis, oli neist endale koopiad teinud või tekstidest uudisvoo tellinud. Näiteks mina leidsin selle blogi juuli keskel ja tellisin RSS uudisvoo ning olin edaspidi teavitatud igast uuest postitusest. Kui paljud inimesed tellisid RSS-i? Seda on raske öelda ja pole ka väga oluline tagantjärgi tuvastada, sest GOOGLE teeb info kaotamise ja kustutamise võimatuks.
Tänu Google vahemälule on kõik selle praeguseks kustutatud blogi tekstid endiselt loetavad. Jah, mõnikord tundub, et Google komme internetis olevat infot talletada on üleliigne ja lausa kahjulik.
Google teab sinu kohta rohkem kui sa ise oskad arvata. Eriti kui kasutad gmail.com e-maili, kirjutad blogspot.com lehel blogi või käid veebis Google Chrome brauseriga. Sisuliselt sa müüd oma privaatsuse sellele USA suurfirmale ja vastu saad mõned justkui tasuta teenused: infootsingu internetis, e-maili ja mingid keskpärased blogi kirjutamise võimalused. Vahemärkusena olgu öeldud, et väga paljud kodulehed informeerivad ka Google´t sinu veebis külastatud lehtedest, sest neil kasutatakse google-analytics.com loendurit. Sellisteks on näiteks: Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees, Eesti Ekspress, Maaleht, Naisteleht, rate.ee, ilm.ee, Tallinna linn, ametlik eesti.ee, Tartu linn, Riigiteataja ja veel sadu lehekülgi, mis on nimekirjana leitavad aadressilt http://metrix.station.ee
Kuidas Google jälgimise vastu võidelda? Ad-Block peaks olema abiks, sest selle filtrites on keelatud google-analytics.com info tõmbamine aga sellele ei saa garantiid anda. Lähemalt saab lugeda www.eestiekspress.com
Kuidas kasutada Google vahemälu (cache) funktsiooni selle blogi või ükskõik millise hiljuti kustutatud lehekülje lugemiseks? See on üsna lihtne. Otsingukasti tuleb sisestada selle blogi aadress ja võtta siis valiku “puhverdatud” lingi taga olev leht.
Antud näites siis on otsingusõna Google jaoks:
http://varesesulg.blogspot.com/
Sealt valite siis “puhverdatud” leheküljed, vajadusel klikite:
Näita kõiki tulemusi lehelt varesesulg.blogspot.com »
Nii on võimalik ligi pääseda kõigile selle blogi kunagisele sajakonnale sissekandele. Tõsi, selleks, et lugeda 2009. aasta suve sissekandeid tuleb need postitused iga unikaalse aadressi kaupa seal vahemälus toodud lehelt välja otsida ning siis see aadrress, näiteks:
http://varesesulg.blogspot.com/2010_05_01_archive.html
(see annab mai 2010. lugude nimekirja) otsingukasti kirjutada
Kuid peamine asi on blogspot.com leheküljel blogisid kirjutades see, et ta mitte ainult ei paku keskpärast lahendust blogi kirjutamiseks ega sisalda mingisugust statistika lahendust, vaid ta on ka väga paljastav. Ma ei oska öelda, kus selle varesesulg.blogspot.com autor jättis mõne linnukese seadetes tegemata või nõustus mingi info avalikustamisega aga kui ma tellisin selle blogi RSS-i, siis nägin ka e-maili aadressi, mis kuju poolest võiks olla sama kui Eestis reaaalselt elaval 25 aastasel naisel (seda aitas tuvastada jällegi google).
Mul on tegelikult kahju, et see blogi augusti alguses kinni pandi. Seal oli nii põnevat ja ehedat lugemist, mida ajakirjandusest ei leia, et selle kadumisest on lausa kahju. See oli parem kui ükskõik milline Eesti reality-seriaal:
Hommik algas mul Seewaldis. Mõneti kartsin ma uuesti psühhiaatri juurde minekut, kuna viimasel ajal pole mul suurt hoogu olnud. On ainult sotsiaalärevus ja agorafoobia, mis suure tõenäosusega jälitavad mind surmani./…/
Esimene psühhiaatri visiit 1,5 aastat tagasi algas sellega, et ukse taga oli veel kõik korras, kuid kabinetis tabas mind selline pisaratelaviin, et hetkeks ehmatas isegi arst ära, sest tema ütles ainult “Tere!”. Seegi kord polnud midagi muutunud. Sinnaminek oli normaalne, ukse taga oli normaalne, isegi kabinetis arsti askeldamist vaadates oli normaalne, kuni saatusliku sõnani “Tere!”. Seekord kannatasin ära isegi lause “Kuidas siis vahepeal läinud on?”. Ja siis hakkas pihta…
Sõnad jäid kurku kinni ja see, mis välja tuli oli mingi katkendlik asi. Pisarad voolasid ja tundsin ennast nagu hunnik enesehaletsust. Vihkasin ennast, sest seekord püüdsin olla tugevam ja jälle ei õnnestunud. Ma tahtsin tegelikult paljust rääkida, kuid sõnad ei tulnud lihtsalt suust välja./…/
Päästerõngaks osutus ravimiuuring ja seda nii mitmeski mõttes. Ta suunas mind teise arsti juurde, kes viis parajasti läbi ravimiuuringut ja uuris mu nõusoleku kohta. Tasuta ravimid 8ks nädalaks? Not bad arvestades seda, et teel psühhiatri juurde mõtlesingi, et mismoodi ma kavatsen oma miinuselisest eelarvest antidepressantide jaoks raha leida.http://varesesulg.blogspot.com/2010/06/happy-pills.html
*
Kojujõudes tundsin, et olen saanud suure koguse positiivset energiat. Tunne kestis pool tunnikest, kuniks nägin K-d msn-is online olevat. Edasine sisaldas endast pisaratemerd, hunnikut enesehaletsust ja lõputut Gruusia eurolaulu kuulamist. Vaatasin poolelioleva romantilise filmi ära (“Love Happens”) ning olin jälle seal, kus igal päeval. Mõtisklemas, kas keegi paneks tähele, kui mind poleks? Kas see muudaks midagi? Tunneks keegi minust puudust? Ei tunneks! Asendamatuid inimesi pole olemas. Seega milleks on minu eksistents vajalik. Selleks et lõputult haiget saada? Et oleks keegigi, kes saaks kogu teiste inimeste ebaõnne enda kaela? Et elada elu lõpuni üksinda ilma armastuse ja hoolivuseta?.
Kustutasin K järjekordselt facebooki sõbralistist ära, msn-ist ka (tema mind näeb, mina teda mitte). Numbrit ja vanu sms-e temalt ei suutnud veel ära kustutada. Hommikuti tööle sõites möödub buss alati tema majast ja taban end koguaeg seda silmitsemast ja ohkamast. Hea meelega vahetaksin elukohta või isegi bussiliini vahetamisest piisaks, kuid tema töökoht asub teisel pool teed minu töökohast ja siis tuleks mul ka töökohta vahetada.
Lubasin endale et ei võta ise nädal aega ühegi meessoost isikuga ühendust. Ei helista, ei alusta msn-is vestlust.http://varesesulg.blogspot.com/2010/05/suvenev-kurbus-ja-muud-asjad.html
*
Nüüdseks loeb mu blogi juba kaks ebasoovitavat inimest. Kolmanda ilmumisel panen blogi kinni. Kummaline tunne on nagu oleks tsensuur peal ja ei saa kõigest kirjutada, millest tahaks.
Sel nädalal on samamoodi seltsielu tihe olnud. Teisipäeval terroriseerisid Alar ja Madis mind oma telefonikõnedega. Tüüpiline, need kellele meeldin mina, ei lähe mulle korda ja vastupidi. Lõpuks peale suurt terrorit nõustusin Madisega kohtuma vanalinnas Kompressoris. Ma olen talle mõista andnud, et ma ei taha midagi rohkemat, sest ta ei paku mulle huvi, kuid siiani räägin seinaga. Eile helistas õhtul ja ütles, et temal on kaks piletit Pirital toimuvale Maailmaküla festivalile ja käskis “oma kannikad (?!?) kohale vedada”. Ei mingit küsimust, et kas ma huvitatud ka üldse olen. /…/ Õhtu päästis Robert, kes mu õhtul kinno kutsus. Läksime Solarisse “She’s Out Of My League” vaatama. Päris mõnus vaadata, kui oled kurb – kohati muutus küll ajuvabaks, aga vähemalt toimis nii nagu lootsin. Tundsin end paremini. /…/ Täna pidi olema testide päev. Kõigepealt täideti mingi küsimustik – pidin terve oma elu traumaatilised üleelamised ja saladused päevavalgele kaevama. Kõik luukered kapist said välja kaevatud, nii et psühhiaatril oli kõvasti kirjutamist. Siis kaaluti, mõõdeti, kraaditi, võeti suur hulk katsuteid verd, tehti EKG ja pakuti veel kohvi ka. Kohv muidugi eesmärgiga, kuna oli vaja uriiniproovi. Veetsin seal kaks tundi ja läksin edasi Merimetsa Selverisse kiibitsema, et kell 10 saaks ja õlled õhtuks valmis osta saaksin.
Ülejäänud aja kuni siiani olen vaielnud F-ga. Ta ei mõista mind. Kuidas ma millegagi rahul pole, mis mul on ja enamat tahan. Ehk siis on kutid, kes kutsuvad välja, kuid ma tunnen end ikka seest tühjana. Pole mingit rõõmu. Seega pole mehed põhjus, miks ma õnnetu olen, sest siiani pole ka palju kohtinguid ja suhtlemisi mind õnnelikuks teinud.Kes teab, kas üldse ongi põhjus, miks ma olen õnnetu … võib-olla nii peabki olema …http://varesesulg.blogspot.com/2010/06/seltsielu.html
Ma rohkem seda blogi ei tsiteeri. Kellel huvi, uurib ise edasi. Siiski täpsustus, et see 3. ebasoovitav lugeja pidi olema keegi tema endine armuke või tuttav, sest sellele viitas lause 17.06.2010 kui ma sellest blogist veel ei teadnudki:
Nüüdseks loeb mu blogi juba kaks ebasoovitavat inimest. Kolmanda ilmumisel panen blogi kinni.
http://varesesulg.blogspot.com/2010/06/seltsielu.html
Ausalt öeldes mina ei mõista inimest, kes kirjutab oma elust sellise ehedusega ja loodab, et teda ei sattu lugema mõni tuttavatest või endistest silmarõõmudest. Selle kõrval tundub nagu Sinitihane tahaks oma blogi sulgeda täiesti tühiste asjade pärast. Nagu olen viimaste tekstide järgi mõistnud, siis ta elab Saksamaal ja kirjutas oma blogis tööalaselt ette tulnud juhtumitest ning talle vihjati, et see info võib saada kuidagi saksalastele kättesaadavaks (tõlgituks) ning neile ei pruugi see meeldida. Täpsemalt selgitab ta olukorda siin postituses:
http://sinitihane.blogspot.com/2010/08/avameelselt-tunnetest_2419.html
Neid kahte blogi võrreldes siis tundub, et Sinitihane reageerib lugejate suhtes ikka vägagi ülekohtuselt ja seda vaid vihje peale, et äkki eesti blogi juhtuvad sakslased lugema.
Olen ilmselt ka varem seda mõtet siin blogis kirjutanud aga kordan praeguse sissekande juures veelkord üle. Veebis ei ole anonüümsust. See on näiline ja tegelikult jätate jälgi märksa rohkem maha kui tavalises maailmas. Piltlikult öeldes kui läheksite panka röövima ja näitaksite hirmunud pangatellerile korraks oma ID-kaarti, siis pääsemise võimalused on isegi suuremad kui veebis sama asja üritades, sest pangateller on inimene, ta võib unustada või segamini ajada aga arvuti jäädvustab sekundilise täpsusega kõik serverite vahelised ühendused.
Mina olen siiani hoidnud joont, et kirjutan oma nime all ja asjadest, mis on suuremad kui minu elu. Oma eraelu kohta mina küll blogis ei kirjutaks, kuigi mõnikord olen siin teinud sissekandeid oma tähelepanekute kohta ümbritsevast maailmast, mis lugejale ei pruugi põnevad olla aga minu jaoks on mõnes mõttes nagu olulised.
Muidugi võib blogi kirjutada kui päevikut, oma kõige salajasemate tunnete ja intiimsemate mõtetega aga selle juures tuleb valmis olla ka info avalikuks tulekule. Kui kirjutate päevikusse oma saladusi, siis te ei taha ju seda kellelegi teisele näidata? Blogi puhul aga avate oma päeviku kogu maailmale, enamasti tundmatutele lugejatele ja loodate, et nende sekka ei sattu mõnda, kes võiks teid tavaelus ära tunda.
Seega soovitused:
1) Kui kirjutate blogi oma eraelust, siis anonüümsus olgu tagatud vähemalt abstraktse e-maili aadressiga
2) Blogi sissekanded vormistage selliselt, et neid ei tuleks hiljem liigselt avaldatud infot pärast ümber teha
3) Sissekande juures mõelge sellest kui oma lähimale sõbrale või tuttavale kättesaadavaks saanud tekstist, sest selline sisemine kontroll takistab liigselt avameelitsemisest. Kui tahate seda südamelt ära rääkimist siiski teha, siis otsige pigem mõni inimene, sest tema unustab suure tõenäosusega 70 % jutust ära ja pole võimeline reprodutseerima üle 10 % räägitud jutust. Arvuti aga mäletab tähelise täpsusega ja 100 protsendiliselt igat koma ja punkti.
4) Mõelge hoolikalt kas Google kätte tasub usaldada oma mõtteid. Samuti ei kasutaks mina gmail.com kontot oma failide hoidmiseks. Pigem mõelge, et Google on Suur Vend, kelle hobi on inimeste järgi nuhkimine ja taoliselt omandatud info ärilisel eesmärgi kasutamine (näiteks ta näitab reklaame sõltuvalt gmail.com kirja sisust).
5) Blogi olgu kas täiesti anonüümne või siis autori nime all kirjutatud. Kõige hullem juhtum on see kui anonüümne blogi saab külge autori nime.
6) Osa sissekannete parollide taha panemine ei ole minu meelest hea lahendus. Seega ärge üldse kirjutage kui tunnete vajadust midagi varjata.
ma ytleksin, et hoiatused selle kohta, kuidas netis säilib ka kustutatud info, on täiesti omal kohal, AGA …!
absoluutselt mõistan hukka kellegi isiklikust, kustutatud blogist toodud tsitaatide taas-avaldamise oma blogis! see on alatu ja äärmiselt ebaeetiline.
Servapidi teemasse, vbla pakub kellelegi huvi:
Google goes “Evil”:
http://www.huffingtonpost.com/adam-green/breaking-google-goes-evil_b_676021.html
http://www.youtube.com/watch?v=IQqdxOM2VHo
Ma olen täheldanud, et paari aastaga “unustab” Google kustutet materjali puhul ära, mis sinna kunagi üles sai, isegi puhver ei aita. Otsisin üht enda 2008 aasta postitust arvandmete võrlemiseks, Google ei teadnud muffigi, ka täpne aadress annab tühja lehe.
Õnneks on mul eraldi vanade postituste blogi (täitsa avalik), aga Googlel pole luba selles tuhnida ja ta ei tuhni ka.
Google hoiab tegelikult arhiivis populaarsemaid asju. Seega ei ole otsing märksõnast mitte kõiki läbi aegade kirjutatud teemasid kajastav vaid ainult viimased aastad ja sellised lehed, millele on palju viitajaid (mis on teiste lehtede jaoks olnud olulised).
Pealegi tehakse google otsingu algorütme pidevalt paremaks ja otsitulemuste indekseid uuendades visatakse ebaolulised (vanad, vähe külastajaid/klikke) lehed välja.
Kõik blogid on isiklikud ja ainus vahe on selles, kas sinna juurde kirjutatakse nimi või varjunimi. Silmakirjalik oleks teha vahet sisu järgi, et mida võib tsiteerida ja mida mitte. Nagu kõlab kaasaja olukorra kokkuvõte: informatsioon tahab olla vaba.
http://tech.fortune.cnn.com/2009/07/20/information-wants-to-be-free-and-expensive/
Kõik mis on avaldatud, on kättesaadav mitmes allikas ja siin viidatud ka korrektselt. Või häiris hoopis seal juures blogi aadressi märkimine? Ma olen ka varem kohanud selliseid kahepalgelisi eetikuid, kes anonüümsuse varjus käituvad kordades hullemini kui oleks äratundmise või nime teatavaks saamise korral.
miks ma kommenteerisin? ilmselt ikka veel hingitseb mus lootus, et ehk saadakse aru.
aga – paraku – ei saada.
Ma arvan mõistvat kui rääkisid “see on alatu ja äärmiselt ebaeetiline”. Täpselt samamoodi oli Arnold Oksmaa ja Vändra Aveli ajakirjanike poolt ära kasutamisega. Lisaks kümnete teiste reality-kangelastega. Televisioon ja trükimeedia said põnevaid lugusid, inimesed välja elada oma kommenteerimise vajadust aga nende lugude kangelased/nende tuttavad ja sugulased ei olnud kindlasti õnnelikud. Antud juhul selle loo taga olev inimene jääb ju endiselt avastamatuks, sest terves artiklis ei mainita tema nime ja google ei oska veel õnneks piltidel olevat teksti tuvastada (ega seda mõne gmail.com aadressiga siduda).
Kui see praegune kirjutis pani kasvõi 1 lugeja järele mõtlema enda kohta veebis avaldatava info ja selle sisu üle, siis olen eesmärgi saavutanud. Ainult väga selgete näidetaga hakatakse infoturvalisuse üle järele mõtlema.
Minu meelest on käesolev postitus võrreldav sellega, kui paned oma blogisse üles viited torrentifailidele, mille abil saab hoogsalt piraatlust levitada.
Jah, kõigil on võimalik asja ise uurida, aga sellegipoolest ei olnud eetiline kõnealuse blogi autori teksti tsiteerida, ammugi mitte esitada selliselt tema meiliaadressi.
Kes oskab infot leida, see leiab seda ju nagunii, kes aga mitte, ega siis neile pole tarvis kandikult kätte tuua – eriti kui tegemist isiku privaatsuse küsimustega.
Oi üllatust! Näe tahtsin vaikselt omade keskel hingusele minna, ei osanud oma blogi blog.tr.ee-lt korralikult maha võtta ja näe, nüüd saan siin veel pealiskaudse hinnangu osaliseks.
Oleksid sa süvenenud, oleksid aru saanud, et ma ei lõpetanud sinu nimetatud põhjusel.
Pealiskaudsus pealiskaudsuseks, aga see kuidas sa varesesule tekste siin eksponeerid, ehkki sulle on selge, et inimene ise on selle vastu, on täiesti ebaeetiline.
Tõeliselt jälk tegu sinust!
Lugupidamatusega,
Sinitihane
Kassu ja Sinitihane on Google kasutajad ja nende tähelepanu läks tekstide tsiteerimisele aga oleks pidanud minema tehnilistele aspektidele:
1) Google vahemälu talletab väga palju tekste, mis on mahult väiksed ja mida on mugav märksõnade järgi indekseerida.
2) blogspot.com annab välja kasutaja e-maile
3) veebis pole privaatsust kui selle peale alguses ei mõeldud.
4) veebis ei saa keelata sisu tsiteerimist ega levikut kolmandatele osapooltele.
Miks sellised etteheited minule 1 juhtumi avalikustamise pärast kui USA suurfirma on samamoodi teinud miljonite kasutajate andmetega? Ilmselt ei suudeta mõelda asjadele suures plaanis. Sõnum läheb vahepeal kaduma.
Ma sain su kirjutisest väga hästi aru.
Sina ei saa meist aru.
Kui sina tahad google käitumise vastu võidelda, siis MIKS VARESESULE ARVEL???
Sinu “suur plaan” haavab tema “väikest plaani”, mis on aga TEMA ELU, mida sinul ei ole õigust taas avalikkuse ette kiskuda.
Tänu sinule läheb täna x-inimest ja tuhnib varesesule “kustustatud” blogis.
Varesesulg on sulle vaid kahuriliha.
Sinitihane: sa võrdled blogi karmimate reeglitega kui on kasutusel seltskonnameedias (elu24, rate.ee facebook, jne). Kogu seltskonna- ja sotsiaalmeedia ongi selle peale üles ehitatud, et inimeste eraelu kajastada, aidata neil üksteise järel nuhkida (kes on kelle sõber rate, orkut või facebook kontodel).
Tõsi, enamik raha eest saadavaid artikleid pole nii paljastavad (meenub Liis Lass ja tema puuksutav kass või Laura Kõrgemäe endise kallima väited abortide teemal) kui inimesed vabatahtlikult teksti kirjutavad. Kes tegi? Ise tegi. Ma muretsen selle pärast, et inimesed ei võta internetist õppust ja käivad sedavõrd kergekäeliselt sellega ümber.
Muide, olete midagi kuulnud võõra identiteedi kasutamisest? Igaüks võib ju mis tahes nimega e-maili aadressi registreerida ja selle alt kirjutada.
On’s see kellelegi veel üllatuseks, et Virgo Kruve näol on tegu ebaviisaka, rumalavõitu ja taktitundetu mölakaga, kelle arusaam eetikast ja moraalist langevad ühte Borgiate suguvõsa mõne ebameeldivama liikme või marutõbise hüääni omaga?
– – –
Virgo lisab. Triin Põldra võib rääkida oma elust, kuidas on anonüümsena teisi inimesi sõimata ja siis kogeda, et pärisnime selgumine ei ole meeldiv. Mis kõige üllatavam, tema enesehaletsuse eksponeerimine tõi blogile suure hulga lugejaid ja võimaldas selle järel ka raamatu autoriks hakata. Teistele lugejatele selgituseks, et mulle on antipaatsed blogijad Nirti, Ninataga ja mõni teinegi aga ma ei käi neid lugemas ja autorile siis silte kleepimas.
Eriti armas on emaili avaldamine, kus on kirjas selle isiku nimi. Mitte, et ma talle kaasa tunneks (ei suuda sellisele nilbikule kaasa tunda, kui just ei tea, et see nilbus tuleneb terviseprobleemidest)- lihtsalt kergitan kulmu, et selle õpetliku loo käigus samas viljeletakse irooniliselt kõike seda paha, mille eest hoiatatakse 🙂
Nagu koolivägivallast rääkides näidataks: “Vaadake, lapsed, ärge lööge seda peksukotti nii nagu ma kohe näitan”.
Midagi nii räpast ei ole blogides enam ammu tehtud, nagu siin nüüd ja praegu.
Vaimse vägivalla latt on nüüd küll õige kõrgele tõstetud. Oled uhke, autor?
Järjekordne, kes ei saa aru. Teemaks ei ole üksikjuhtum ega moraali mõõdupuu vaid inimese tegevust jälgiv tehnoloogia.
Välja arvatud 1 arvamus, on kõik kirjutajad olnud naised. Ilmselt samastavad ennast selle tsiteeritud blogi kirjutajaga.
Ma saan suurepäraselt aru, et ennast õilsa eesmärgi taha peites naudib Virgo Kruve temale ju tegelikult võõra inimese alandamist häbistamist kõigi võimalike kättesaadavate vahenditega.
ühiskonnas on käibel Kruvele ilmselt täiesti tundmatud kategooriad nagu “viisakus” ja “taktitunne”. Kui Kruve peaks juhtumisi õhtusel tänaval võõrast kodust möödudes silmama kardinapraost näiteks sukki kohendavat daami, siis ta ilmselt ei pööraks pilku ära nagu dzentelmenid (võõras sõna, eksole?) teevad, vaid tõenäoliselt krabaks fotoka järele, uuriks välja, kes selles majas elab ja kirjutaks Kesknädalasse esikaaneloo “Enesepaljastaja südalinnas”. Jummala JOKK lugu ju!
– – –
Virgo lisab. Paluks mitte hüpoteetilisi olukordi välja mõelda!
Küsimus, kas ja millal võib inimese eraelu filmida või pildistada on meedia teine läbirääkimist vajav teema. Mina ei arva, et need krimilugudes või autoroolis tabatud inimesed telekaamera tähelepanuga oleksid rahul.
Loodetavasti jääb minu pakutud olukord tõesti hüpoteetiliseks, praktikas ma virgokruvede läbirääkimistahte eest pead ei annaks.
Muide, meiliaadressi avalikustamine sellisel moel on matslik. Enam lihtsamalt öelda ei saa ja tegelikult on selline võrdlus tõelisele matsile alandav.
Vabandan matside ees.
– – –
Virgo lisab. Talvemasendus, see e-mail ei ole google poolt otsitav ega indekseeritav. Seega puudub võimalus selle inimese google otsingu ja siinsete tsitaatide sidumiseks. Nagu ikka, on anonüümsed ütlejad need kõige suuremad solvajad.
Minu nimi on Tiiu Aru ja mu meiliaadress on reaalselt eksisteeriv.
On veel küsimusi?
Sekundeerin!
Vaatmata sellele, et postituses ära märgitud asjaosalised on reageerinud ja mitte heaks kiitva pilguga, pressib autor, pr Virgo Kuuse nagu siga aja vahel vastu, et kõik on jokk. Hale, kuidas tuuakse vabandusi stiilis ala “aga ma tahan inimestele näidata” ja “elu24.ee teeb samamoodi” Jah, privaatsusega seonduvad probleemid on kõigile teada aga kas on vaja langeda slõhtulehe moraalist madalamale ja jätkata teadlikult inimeste kiusamist. Isegi, kui su argumendid oleks piisavad olematu privaatsuse tõestamise koha pealt õige kas siis on ikka mõistlik vihjata konkreetsetele inimestele? Ma ei aksepteeriks sellist räppast käitumist ka siis kui tegu oleks su vaenlastega ja sa neid siin mustata üriks. Kusagil on moraalipiir ja tundub, et mulle seni aksepteeritud erakonnas see ilmselgelt puudub. Masendav!
Või teisalt. Sa oled ju poliitik? Kuidas sulle mõjuks kui hakataks välja kaevama valgust kartvaid asju ja neid avalikustataks? Kahtlemata mõjuks see su kenale karjäärile halvasti.
@Kaamos – ma kardan, et loo autor muhleb nüüd kenasti kodus kui vaatab antud loo külastus ja komentaaride statistikat. Jess, nii palju lugejaid.
– – –
Virgo lisab. Ükski arvamus ei ole tulnud viidatud blogist ega e-mailist, seega eksid kui nimetad “postituses ära märgitud asjaosalised”.
Ma ei ole üheski erakonnas. Juba 2009. algusest, sai lahkutud samal päeval kui Heinz Valk.
Ma toon ainult ühe näite inimeste privaatsuse rikkumisest, millel pole isegi kasutajaid targemaks tegevat eesmärki (mina üritan siin endiselt Google tehnoloogiliste eripäradele viidata, mitte mingit blogi analüüsida)
Parasiitidest puretud koer tõi piinajale väärteomenetluse
http://www.reporter.ee/2010/08/12/parasiitidest-puretud-koer-toi-piinajale-vaarteomenetluse/
Sellel kajastusel on kuni 200 tuhat vaatajat televisioonis ja sadu/tuhandeid veebis ning selle ainus eesmärk on – meelelahutus inimestele? Ei, eesmärk on selle koera omanikud ühiskondlikku häbiposti panna, nende pilte kogu Eestile näidates, nende nimed selle artikli külge kleepides, sest Heiki Valner peab ennast loomade õiguste eest võitlejaks. Ning see lugu on arusaadav isegi kõige nooremale rentsli Reporteri vaatajale, see massimeedia mõistes suurima võimaliku auditooriumiga.
Mina käsin oma lastel seda postitust lugeda. Lihtsalt selleks, et nad teaksid selge näite varal, et internet EI OLE anonüümne ja maksab sulle kätte veel jupp aega peale blogi / konto / jne sulgemist.
Ma ei ole paljuga nõus, mida Virgo tavaliselt oma blogis kirjutab aga tsiteerida avalikus blogis olnud materjale ei ole surmapatt ja ma arvan, et ta tegi niisugust karmi näidet tuues õigesti.
Siiski, see meiliaadressiga pilt oleks võinud olemata olla.
Või no vähemalt oleks võinud pildilt enne @gmail.com oleva osa lugematuks muuta.
Tegu on hea näitega sellest, et end internetti lülitades tuleks süsteemi eelnevalt veidi uurida ja tundma õppida, et selliseid tobedaid apsakaid lihtsalt ei juhtuks. Samas jääb see paljudel kahe silma vahele ning pärast pole enam midagi muud teha, kui kurta, et nüüd on jama majas.
Õpetlikkusest hoolimata ei ole vaja selliseid asju keerata põhjusetult isiklikuks ja üht inimest mingi konkreetse patuoinana orki ajada. Kuna aga tundub, et kohe kuidagi teisiti ei saa, sügeleb, siis jääb nagu mulje, et kirjutaja müüks oma vanaema ka kuradile, kui sellega kuidagi endale õpetliku targa pähe profiiti saaks lõigata.
Mõned inimesed kirjutavad endale nöörid kaela, selles ei saa kedagi süüdistada. Nii tegid ka sina praegu.
Su näide ja viitmine on ju pöhimõtteliselt õige, aga ma tõepoolest soovitan sul olla tark.
Inimene on oma tekstid avalikustanud, ta on vaba liha oma teksitdega kõigile, aga palun värvi ta email mustaks. Sa võid ju sinna kirjutada ,et oled näinud tema õiget nime, mis tuli välja google millegiga jne.
Äkki sus leidub kübeke inimlikkust?
Minu arust oli see väga õpetlik avalik hukkamine. Kui me ehedalt teise vigade pealt ei näe, kui valus võib hiljem olla, siis me ei usu. Käisin oma kustutatud blogi siin õpetatud otsingunäite abil läbi ja võin öelda, et Google`i vahemälus on populaarsemad kirjutised, mitte kõik. Veel üks järeldus, olla või mitte olla… populaarne. St. kuidas ja millest kirjutada, on ikkagi meie endi valik. Ja ka loetavusega kaasnevad tagajärjed.
Kust te üldse võtate, et see on reaalne blogi reaalsete sündmustega??? See võib vabalt olla algaja kirjaniku eneseväljendus, täis ilukirjanduslikku liialdust, sotsiaalne eksperiment, millest lõpuks autor tüdines või mida iganes muud.
Eriti naiivne peab olema, et uskuda – SEE ON INTERNETIS SEE PEAB OLEMA TÕSI!!!
– – –
Virgo nõustub. Isegi ajalehes ei usuta kõiki artikleid ja skeptiliselt tuleks ka veebis avaldatusse suhtuda.