IRL võitleb Viimsi vallas enda kehtestatud vee ja kütte hindadega
Tallinna linnas monopolidega “võitlev” Eesti Omanike Keskliit asutas oma rakukese Viimsi vallas. See toimus pärast Riigikogus arutusel olnud monopolide seadust kus toodi näitena, et:
Viimsis on vee hind kaks korda kõrgem, aga kvaliteet halvem kui Tallinnas
Toivo Tootsen, 3. august 2010, Riigikogu stenogramm
Nii teataski 13. augusti Eesti Päevaleht, et Viimsi vallas võimuliitu kuuluva Isamaa ja Res Publica liidu Jan Trei, kes on samuti korrakaitsekomisjoni esimees ning eelarve- ja arengukomisjoni liige, algatas Eesti Omanike Keskliidu Viimsi filiaali loomise. Artiklis sõnastab ta eesmärkidena:
„Me oleme mõelnud ette võtta kõik Viimsi monopolid, alustades Fortum Termestist ja lõpetades Viimsi Veega. Fortum Termesti hinnakujundus on kõige läbipaistmatum”.
http://www.epl.ee/artikkel/581749
Artiklis tuuakse näide, et küttearve võis küündida 5000 kroonini ja Haabneeme alevikus elav Kalev kulutab iga kuu veele 1000 krooni aga see haiseb ning ei kõlba söögi tegemiseks. Seepärast ta ostab joogivee või toob selle maakoju 15000 krooniga rajatud kaevust.
Muuga ligidal Laiakülas on kuupmeetri hinnaks üle 50 krooni. Tallinnas tuleb sama teenuse eest maksta kokku 32,5 krooni.
Ma olen ka varem kirjutanud, et Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaheriga juhatuses pole see Eesti Omanike Keskliit midagi muud kui IRL tütarorganisatsioon. Pealegi rahastavad seda IRL-i ministrid maksumaksja rahadega. Eelmine aasta anti 500 000 krooni projektile petitsioon.ee mis ärkas ellu umbes 8 kuud pärast projekti tähtaega. Käesolevaks aastaks on antud 2 miljonit krooni koolituste korraldamiseks.
Kuid peaks ka küsima, et kui IRL on Tallinnas opositsioonis ja kasutab Eesti Omanike Keskliitu võimul oleva Keskerakonna vastu võitluse etturina, siis miks peaksid nad seda sama tegema Viimsis kus nad ise on võimuliidus koos Sotsiaaldemokraatide ja valimisliiduga Viimsi Ettevõtjate liit? Nende koalitsioonilepingut saab siit lugeda:
http://www.viimsivald.ee/public/koalitsioonileping_19_01_10.pdf
Ma pakun, et põhjus on lihtsalt monopolide teemaga mängimisel selle oma kontrolli all hoidmisest. Nende jaoks ei oleks midagi hullemat kui Viimsis tekkiks mõne teise erakonna poliitikute algatusel survegrupp, mis küsiks võimul olevatelt ametnikelt vastuseid Tallinnaga võrreldes kõrgema hinna aga märksa kehvema kvaliteedi pärast.
Samuti tuleb veelkord meenutada, et Riigikogus oli monopolide seadus IRL-i algatus, et proovida parandada Jüri Mõisa Isamaaliidu aegset Tallinna Vee erastamise eksimust. Selle lepingutes määrati välisinvestorile sisse 49 protsendine marginaal firma käibes. See on muidugi ennekuulmatu, et kasum peab olema pool käibest.
6. juulil 1999. aastal võttis Tallinna tookordne volikogu, mille esimees oli Edgar Savisaar, vastu otsuse AS-i Tallinna Vesi vähemusosaluse müügiks. Vähemusosaluse, 33% aktsiate erastamise konkursi tingimustega tehti potentsiaalsele erainvestorile ülesandeks esitada hinnapakkumisele lisaks tegevuskava, tehtavad investeeringud, investeeringute ajakava ja selle täitmise garantiid. Selle otsuse taga oli Keskerakonna fraktsioon. Selge seisukoht oli mitte erastada enamusaktsiaid ja säilitada linna täielik kontroll Tallinna Vee üle. Aga sellesama aasta sügisel Tallinnas võim vahetus. Pärast 1999. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimisi moodustasid Tallinnas valitsuskoalitsiooni tuumiku Isamaaliit, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid (tookord siis mõõdukate nime all). Kaldun arvama, et sellise koalitsiooni sündimisel oligi otsustava tähtsusega just see asjaolu, et nii Reformierakond kui ka Isamaaliit tahtsid erastada Tallinna Vee enamusaktsiaid ja Keskerakonna osalemise korral koalitsioonis oleks see olnud võimatu. Rõhutan, et Tallinna Vee enamusaktsiate müügi otsustas tolleaegne Tallinna Linnavolikogu võimukoalitsioon: isamaaliitlased, reformierakondlased, mõõdukad, koonderakondlased ja valimisliidu Rahva Usaldus liikmed. Mäletate, Tallinnas oli siis nn seitsme päkapiku võim. Paari aasta pärast see küll kukkus, aga korvamatu kahju Tallinnale oli tehtud. Korvamatu kahju Tallinnale oli AS-i Tallinna Vesi enamusaktsiate müügiga ning linnale äärmiselt kahjulike erastamislepingute ja teenuslepingute sõlmimisega tehtud. Isamaaliidu linnapea Jüri Mõis oli kirjutanud kergel käel alla lepingutele, millega anti erainvestorile õigus saada AS-ist Tallinna Vesi täiendavat tulu nõustamistasuna. Pange tähele! Nõustamise mahuks esimesel viiel aastal kavandati kuni 20 000 tundi, järgmisel kümnel aastal kuni 6000 tundi ja nõustamistasu keskmine suurus oli 125 dollarit tunnis. Mäletan, et kokku kulus nõustamisele igal aastal mitukümmend miljonit krooni tallinlaste raha. Lisaks kohustus Tallinn täielikult korvama sademevete ärajuhtimise ja puhastamise, milleks omakorda kulub igal aastal mitukümmend miljonit krooni. Aga veel hullem oli see, et lepingutega tagati AS-i Tallinna Vesi 15 aasta keskmiseks kasumimarginaaliks 49% käibest. Just see on see konks, mille taga on praegu kinni kõik läbirääkimised vee hinna langetamise üle ning mis muudab mõtetuks nn monopolidevastase seaduse ja õiguskantsleri jutu. Ma usun, et õiguskantsler teab suurepäraselt, millistele lepingutele isamaaliitlane Jüri Mõis alla kirjutas, ja teab ka seda, et neid lepinguid ei ole Tallinnal võimalik ühepoolselt muuta. Jah, pingsate läbirääkimiste tulemusena on õnnestunud Tallinna praegusel juhtkonnal siiski järske hinnatõuse vältida. Tõepoolest, see on toimunud läbirääkimistes teiste osapooltega. Linna algatusel vähendati 30. septembril 2002. aastal kavandatud hinnatõusu 20%. See oli sellel ajal suur asi, sõbrad! See on see, mis on hoidnud hinnatõusu ka praegu veel kontrolli all, see ei ole olnud nii järsk, nagu isand Mõis oma allakirjutatud lepingutes seda omal ajal kavandas.
Aga nagu öeldud, lepingut saab muuta ainult kahe poole kokkuleppel. Algselt lepingusse sissekirjutatud taak on seal tegelikult tänaseni alles ja seda ei muuda mitte sendi võrra ka siin praegu käsitletav seadus, kui see ka vastu võetakse.(Allikas sama kui artikli alguses Toivo Tootsen, 3. august 2010, Riigikogu stenogramm)