Tšižikov küll omale parteid ei saa aga tasub üritada partokraatiat õõnestada

Masu on ettevõtjatele halvasti mõjunud. Mitmed neist on otsinud majandusraskustele lahendust poliitikast, et teeks õige partei. Juhan Aarel läks hästi, sai Rahvaliidu meepurgi juurde. Ingvar Tšižikovi firma pankrotistus aga mees mõtleb juba partei tegemisest. Eriti suurustavaid lubadusi sai kuulda eilsest TV3 uudistest.

Loodavas erakonnas puudub liikmemaks ja partei hakkab elama annetustest. Erakonna nime Tšižikov veel avaldada ei soovi. “Ma registreerin ta ära ja siis ma ütlen selle välja,” sõnas Tšižikov.

Tšižikovi sõnul ootab ta oma erakonnaga tulevastel parlamendivalimistel saada 20 kohta. “Nii nagu ma kunagi ütlesin, ma ei jäta seda. See, et Rahvaliit ei tahtnud 20 kohta, see nende probleem.”

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rahvaliidust-lahkuv-
tsizikov-loob-uue-partei.d?id=32977789

Oeh, see võtab tõesti ohkama. Kui ühel mehele on unistus saada partei etteotsa, siis ta mõtlebki selle saavutamise olevat nii lihtne kui MTÜ registreerimise ja siis annetuste korjamise. Esiteks võin kinnitada, et Äriregistris on punane nupuke ja seda vajutatakse alati kui registrile esitatakse taotlus MTÜ registreerimiseks, mille nimes on sees sõna partei või erakond. Selle järel aktiveerub käsuliin Justiitsministeeriumist ja igasugune katse partei või erakonna asutamiseks surutakse seaduse paragrahvidega maha. See oli mu enda kogemus käesoleva aasta juunist kui keegi polnud veel Mati Väärtnõu mõttest isegi kuulnud. Tegelikult avaldas Postimees esimese artikli selle Saaremaa mehe “mõtetest” esmaspäeval 14. juunil ja sama päeva pärastlõunal sain Äriregistrist teate, et soovitud MTÜ-d ei ole võimalik registreerida, sest nimes on sees sõna partei aga ühing ei ole erakonnaseaduse mõistes partei (1000 liiget). Minu kahtlustused selle algatuse avalikustamise ja hilisema meedias võimendamise kohta lähevad isegi kaugemale aga sellest kirjutan ehk kunagi hiljem.

Kuid tagasi tulles Tšižikovi mõtete juurde, siis sellest rääkivale EPL-i artiklile http://www.epl.ee/artikkel/583051 kirjutasin järgneva kommentaari:

Palun meditsiiniasutustel kontrollida, ega neil pole mõni Napoleon juhtumisi linnaluba saanud.

Ma mäletan Ingvar Tšižikovi intervjuud R2 saatest ülekuulamine, kus ta lubas järgmistel valimistel olla Rahvaliidu esimees ja valimistel teha parema tulemuse kui 2007. saadi Villu juhtimisel. Kas juba selles saates rääkis ta samamoodi 20 mandaadi saamisest, ei mäleta. Kui ma lugesin seda intervjuud, siis sain aru, et see inimene pole isegi Riigikogu valimiste seadust lugenud. Muidu ta teaks, et valimistel saavad osaleda vaid need erakonnad, mis on valimiste välja kuulutamise ajaks registreeritud. Nüüd küsimus, millal president need välja kuulutab? Vastus: hiljemalt 3 kuud enne valimiste toimumist, seega kusagil novembri lõpus või detsembri alguspäevadel. Selleni on jäänud alla 3 kuu.
Lisame siia juurde, et seni kahtedel valimistel uute tulijatena esinenud Res Publica ja Rohelised olid eksisteerinud MTÜ-na vähemalt eelnevate valimiste toimumise ajast (äkki isegi kümnendi jagu?) ja võime üsna tõeselt järeldada, et 1000 liikme leidmisest ja 125 nimelisest täisnimekirjast võib rääkida vaid suurushullustusega inimene.

Ma olen juba pikalt oodanud uut poliitilist jõudu, sest praegune valitsus on katastroof ja opositsiooni juhtoinad on ka rahaga ära ostetud ning selle tõttu keegi poliitilise süsteemi stabiilsust ei ohusta. See, kes tahab järgmistel valimistel (varasemate kogemus on seda näidanud) head tulemust saada, peab leidma probleemi ja määratlema lahenduse ja pidama maha eduka sõja vastaseks kuulutatud inimese või probleemiga. Näiteks Georg W. Bush valiti II korda tagasi ebapopulaarsete Iraagi ja Afganistani sõja kiuste, sest ta oli ohuna (vastasena) määratlenud terrorismi. Eestis on see tavaliselt olnud lihtlabase isikute tasandil vastandumisena. Umbes nii, et Savisaare takistamiseks hääletan ma X või Y poolt.

Eksivad need, kes arvavad Laari ja Savisaare vastasseisu tõeseks. Nad mõlemad vajavad üksteist, seda teist niiöelda vaenlaseks, et koondada oma valijaid ja eristuda poliitilises mängus. Piltlikult öeldes on nad justkui inimese vasak ja parem jalg. Eks proovige seista vaid ühe jala peal. Eriti kaua see ei õnnestu. Reformierakond on siis selle kahe jala vahel kõlkuja, kord vasakule ja teinekord paremale, et alati maksimeerida omakasu. Viimastel valimistel tuli neil käibel ka üsna ilus hellitusnimi oma esinumbrile: hr 22,5.

Ma olen siiski lootusrikas, et 6. märtsil 2011 on võimalik valida ka alternatiivi neile erakondadele, kes osalesid 2007. märtsis. Praeguseks on uue partei loomiseks aega liialt väheseks jäänud ja nagu kirjutasin, siis viimased kaks tulijat Res Publica ning Rohelised oli MTÜ-na tegutsenud juba paljudel eelnevatel aastatel. Seega neil oli olemas sotsiaalne kapitalin, liikmeskond ning käsuliinid. Samuti pean partei loomisel võimalikuks probleemiks taibude nappust. Need on sellised inimesed, kes tegelikult teevad parteilise töö ära ega kipu telekaamerate ja fotograafide ette esinema. Poliitikas on alati piisavalt olnud edevaid inimesi, kes tahavad vaid esineda ja pildil olla, kuid tegeliku töö teevad ära hoopis teised, need kes valimistel suurt hulka hääli ei kogu.

Seda võib küll öelda, et mina ei mäleta varasematest riigikogu valimistest juba vähemalt 6 kuu varem saadetud kampaaniat puudutavaid materjale.