Arheoloogia sureb välja ja infoloogia tuleb asemele

Muinsuskaitseamet on algatanud seaduseelnõu, mille järgi metallidetektoriga maa seest asjade otsimiseks tuleb hakata nende käest luba küsima. See on veel üks näide politseiriigi kalleletungist inimeste vabadusele. Kommunismi ajal oli ka põhimõte, et kõik loeti ülesse lubatud asjad. Mis ei olnud lubatud, oli keelatud. Ühiskonda ehitati ülesse näilise vabaduste rohkusele üles nimetamisega. Kapitalistlik ühiskond tegutseb vastupidise lähenemisega ehk kõik, mis ei ole sõnaliselt keelatud, on lubatud.

Nüüd hakkab samamoodi IRL-i liige ja Muinsuskaitseametis arheoloogiamälestiste peainspektorina töötav Ants Kraut otsustama, kes ja kas üldse saab ükskõik millises piirkonnas õiguse maapinda uurida.

Muidugi mõistan ma ohtu, et kultuurilooliselt väärtuslik hõbeaare võib jääda selle leidja kätte ning mitte jõuda riigile ja kokkuvõttes kaotab meie kultuurilugu aga see ei õigusta lähenemist, et kõik on pahatahtlikud. Selle asemel, et tegeleda mõne muinsustest elatuva hobiarheoloogi leidmisest ja õiguskuulekaks tegemisest, karistatakse kõiki valdkonna inimesi ühepikkuse joonlauaga. See on täpselt samamoodi kui USA 11. septembri pärast pead Tallinna lennujaamas läbima läbiotsimise. Või selle pärast, et Dubais kasutasid Mossadi agendid palgamõrva toime panemiseks varastatud Euroopa Liidu kodanike passe, hakatakse sinult kodakondsus ja migratsiooniametis võtma sõrmejälgi, silma vikerkesta pilti ning see kõik pandaks kiibiga isikut tõendavasse dokumenti. Ajalooliselt oli ju sõrmejälgede võtmine kurjategijatele, nüüd käsitleme kogu rahvastikku kurjategijate meetoditega ning loodame kasvanud arvutivõimsusele, et kuriteona käsitletavaid asju toime pannud inimesed saaksid sealt üles leitud. Kui eugeenika ajal, Hitleri aegade rassiteooria oli selle ülim aste, oleks eksisteerinud praeguse tasemega infotehnoloogia, siis oleks tulemuseks olnud samuti kogu elanikkonna geenikaardi tegemine ning sealt siis “juudi” või “mustlase” geeni kandjate välja sõelumine. Ma käisin selle sajandi alguses ühel Tartu geneetika konverentsil, kus pearõhk läks tookord õhinal räägitud Geenivaramu projektile. Mäletan sealsetelt esinejatelt sarnast mõtet, et praegu (see on aasta 2001 paiku) tuleb võimalikult palju proove koguda, sest nende analüüsimine läheb iga järgneva aastaga odavamaks seoses infotehnoloogia arengutega.

Teine teema on mul mõnevõrra samamoodi seotud arheoloogiaga. Nimelt oli hommikul Terevisioonis lugu tantsupidudest raamatu kirjutanud Kadri Valneri ja Anneli Ammasega. See oli raamatute reklaamimine maksumaksja raha eest ja seega taunitav tegevus. Sellega seati ühed autorid eelisseisu teistega ning kõigi maksumaksjate rahadest tehtud kanal seda teha ei tohiks.

Minu tähelepanu pälvis rohkem Kadri Valneri intervjuu lõpus räägitu. Nimelt olevat olnud väga raske leida materjale 1990-ndate pidude kohta. Ütles umbes nii, et “kõigil oli ajaloo läbielamisega nii kiire, et keegi ei leidnud aega seda jäädvustada (piltidele)”.  Seega oli raamatus kajastamine raskem kui 50 aastat varasematega. Tõi ka näite, et vanim tantsujoonis oli 1930-ndate hariliku pliiatsi, joonlaua ja sirkliga tehtu. Tänapäeval tehakse neid kõiki arvutis. See tähendab, et ühtaegu on materjali kopeerimine, levitamine ja paljundamine justkui lihtsam, sest koopiaid võib olla palju (paberjoonis oli ainus) aga see ei tähenda sugugi nende hilisemat leidmist. See oli nüüd juba minu järeldus tema murele, et analoogmeedia (paberleht) on asendatud digitaalsega (info arvutis) ning kokkuvõttes halvenevad võimalused selle perioodi kohta tagantjärgi infot koguda. Nimelt arvutid vananevad, seaduse järgi amortiseeruvad 3 aastaga ja siis nad vahetatakse välja. Paremal juhul võetakse sealt osa või kogu info ja tõstetakse üle uude arvutisse. Vana arvuti tõstetakse parimal juhul pööningule, halvimal juhul antakse noortele katsetamiseks ja lõhkumiseks. Kuid tulemus on mõlemal juhul sama, et inimeste igapäevase töö jäädvustused on palju tõenäolisemad kaduma kui need oleksid olnud paberitele panduna. Info ühte kohta koondamine on muidugi mugav aga kui seal toimub tehniline rike (kõvakettaga) või see heidetakse üldse kõrvale (saadi uus arvuti), siis kustutatakse ära terve lünk ajaloost. Näiteks aastaid olid Eesti Loto kodulehel nähtavad varasemad internetis ostetud piletid ja võitnud kombinatsioonid. Nüüd sellel kevadel tuli uus infosüsteem ning ära kustutati kõik üle aasta vanused piletid. Minu jaoks oli see kuritegu, sest ma oleks äkki soovinud uurida oma lotoeelistusi 2007. aastal, et palju kulutasin raha või palju võitudena tagasi sain, milline oli suurim võit ja kas mõni kombinatsioon oli eriti võidukas. Keegi ei küsinud minu käest taolise info kustutamise kohta, see tehti lihtsalt ära. Edaspidi ma ei eelda, et võiksin taolist infot arvutis hoida, sest jälle võib tulla mõni Heiki Kranich´i (reformikas, kes pööras looduskaitseliste maade vahetamise äriks) palgaline, kes selle lihtsalt ära kustutab. Seejuures olen vanade paberite vahelt leidnud ka näiteks 2005. aasta lotopileteid, kus Viking Lotto hind oli 5 krooni.

Selle eelneva lotoni viinud näitega tahtsin ennekõike hoiatada, et meie kõigi ajalugu jääb digitaalse maailma tulemisel lühemaks. Ilma füüsilise andmekandjata ei ole arheoloogidel midagi leida ja see info lakkab eksisteerimast. Füüsiliselt on paber ju aatomid aga inimese jaoks on oluline selle pinnal olev värv, mis annab meile kultuurilise info, sest oleme kokku leppinud, millised jooned tähendavad tähti, tähed sõnu, sõnad tähendusi. Arvuti sisse inimene ei näe, ükski arheoloog sealt midagi leidma ei hakka ja on täiesti võimalik, et koos arvuti operatsioonisüsteemi tarkvara põlvkondade vahetusega toimub ka tervete generatsioonide info kadumine. Minu esimene arvuti oli Windows 95 aga disketiseadet pole arvutitel juba umbes 2005. aastast. Seega võib mul olemas olla füüsiline andmekandja aga pole seadet, millega seda lugeda. Õnneks minul muidugi on floppy veel arvutis olemas kuigi pole sinna vähemalt 2 aastat ühtegi disketti sisestanud ja vaid loodan, et seade on endiselt töökorras.

Tulles nüüd tagasi arheoloogi ja infoloogi juurde, siis praegu on viimased ajad objektiivsest ajaloost. Nimelt koos digitaalse ajastuga muutub lihtsaks ainsa originaali muutmine (näiteks häkkides riigiteataja.ee seadust, saab muuta õigussüsteemi, mida kasutab kogu ühiskond) ning me ei pruugi hiljem teadagi, et seda on muudetud. Eksisteerib üks dokument ajaloost ja ühtegi teist koopiat pole olemas. Paberiga jääks maha erinevaid asjaosaliste koopiaid aga kui digitaalse dokumendi elu toimub vaid arvutis, siis teoreetiliselt on võimalik muuta ka neid tagantjärgi “viimase versiooniga” sobivateks.

Tulevikus saab infoloog olema ajaloolase ametinimetus, kes on spetsialiseeerunud arvuti kasutamise järel inimeste loodud info tõlgendamise ja süstematiseerimisega. Ma ei tea, kes kirjutab raamatu 21. sajandi tantsupidudest aga umbes aastal 2070. seda tehes peab ta ennekõike töötama digitaalsete materjalidega, sest viimane paberfotode labor sai suletud umbes aastal 2020. Nimelt Polaroid kiirfotode filmi tootmine lõpetati juba korra veebruaris 2008. aga jätkati oktoobris 2009. http://en.wikipedia.org/wiki/Instant_camera

Selleks ei pea olema isegi klaaskuuli omanik, et ennustada digitaalsete andmekandjate võidukäiku. Füüsilise andmekanda floppy, CD ja DVD asemel on mälupulk, fotoaparaadis on filmi asemel mälukaart, muusikat kuulame kasseti või CD asemel telefoni või mp3 mängijaga, bussi sõidupilet on muutunud virtuaalseks koodireaks serveris ID-kaardi või mobiilinumbri küljes, jne. Väga paljudes valdkondades on ära kadunud füüsiline andmekandja ning asendunud elektroonilisel kujul oleva infoga (kirje registris, digitaalne fail või dokument). Järelikult on raskendatud kasvõi 10 aastat hiljem mingi sündmuse kohta täiendava info kogumine, sest 1) asjaga töötanud inimestel on teine või kolmas arvuti 2) info on kõikjal laiali ning google on hea ainult hiljutiste ning “populaarsete” asjade leidmiseks (sest kõik tahavad vaid enim kriteeriumile vastavaid tulemusi, mitte 100 protsenti infost märksõna kohta)

Selle info lõpetuseks panen piltmõistatuse. Proovige tuvastada, mis aastatel on välja antud need bussipiletid, kus Tallinnas oli bussi, trammi ja trolli sõidu hinnaks 3 krooni, 4 krooni ja 7 krooni. Kohtla-Järvel vaid 50 senti ning Narvas jällegi 4 krooni.

Vihjeks ütlen, et kõik need olid kasutusel kuni millenniumini ehk umbes 10 aastat vanad. Selle 7 kroonise taha olen märkinud 12.1999 ja Narva pileti taha 06.2000.

Selle jutu lõpuks võib teha ka taolise järelduse, et füüsiliste piletite kadumise tõttu me ei tajugi tegelikult toimunud hinnatõusu. Väga vähestel on üles märgitud hinnad aastast 2005. ja veelgi vähesematel alles mõni tšekk või arve aastast 2000. ja selle tõttu ongi saanud toimuda raha väärtuse nõrgenemine (samas on kasvanud sissetulekute number). Kuid äkki see ongi digitaalse revolutsiooni suurim tagasilöök, et me keegi ei mäleta kaupade ja teenuste hindasid 5 ja 10 aasta lõikes ning kokkuvõttes võime praegu töötada odavamalt kui näiteks 10 aastat tagasi? Me saame vähem toitu, riideid ja sooja tuba 5 või 10 aastat hiljem ehk käesoleval aastal ning me ei ole sellest teadlikud, sest meil puudub võrdluspunkt. Kindlasti on meil tänapäeval rohkem meelelahutust (digitaalne tv kümnete kanalitega, internetiühendus mobiilis) aga ühtegi uut seadet ju massitarbesse ei ole tulnud viimase kümnendiga. Minu jaoks oli vapustav kuulda eile Estonian Airi juhti rääkimas, et ka lennukite ostmise hind on ajas muutuv mõiste ehk sõltub sellest, millises seisus on hetkel lennukite tootmine.