Vaesus on jõudnud lasteni: jäädakse koolist kõrvale
Kurvad lood laste ja vaesusega. Kolmapäevane EPL rääkis õpilasest, kes elab sellises vaesuses, et ei saanud jalatsite puudumise tõttu osaleda kehalise tunnis ja muude probleemide kuhjumise järel visati koolist välja. Täna kirjutab leht, et vaeste perede lapsed ei pääse kooli. Neil pole raha sõidupileti või kuukardi jaoks ega raha saadud trahvide maksmiseks. Lugege ja ahastage, millise põlvkonna kaasinimesi on meie riik üles kasvatanud.
Poisi ema rääkis, et terve viimase aasta jooksul pole tal õnnestunud tööd leida ja enamasti põhjendatakse keeldumist tema vanusega, mida on nüüdseks juba veidi üle 50 aasta. Nii elabki terve pere praegu sotsiaalabist, mis koos lapsetoetustega on 2000 krooni kuus. Pere kahetoalise magalalinnajao korteri kommunaalmaksed ulatuvad aga juba 3500 kroonini. Poja probleemid ja konfliktid kooli õpetajatega jõudsid haripunkti eelmisel aastal. Ühe põhjusena nimetas kool poisi põhjuseta puudumist kehalise kasvatuse tundidest, kus poiss ei saanud käia spordijalatsite puudumise tõttu. Tihti polnud tal ka muid asju, ei saanud maksta töövihikute eest jne. Alguses olid väiksemad pahandused, aga siis need aina kuhjusid ning eelmise õppeaasta veebruaris otsustaski direktor poisi koolist välja visata.
Pärast sai noormees muidugi kooli tagasi, sest sekkusid lastekaitsjad. Üks hirmus kommentaar oli aga noorelt Res Publica liikmelt (kes ei saanud/võetud IRL-i) Jevgeni Krištafovitšilt: “Lisaks lapsevanemate trahvimisvõimalusele tuleb kehtestada ka koolide karistusvõimalused selliste asjade eest.”
Tänases artiklis oli toodud näide, et üks vaesest perest pärit nooruk peab tasuma 8000 krooni trahvi, sest ta jäi vahele suitsetamise pärast. Mina ei suitseta aga kui elaksin igapäevaselt toiduraha vähesuse ja peavarju kaotamise hirmus, siis ilmselt rahustaksin ka närve suitsetamisega. Samuti on Tõnis Lukas (IRL) kehtestanud raamistiku koolist puuduvate laste vanemate trahvimiseks. Seega, trahv on IRL-i inimeste (Jevgeni ja Tõnise) lahendus vaeste inimeste muredele.
Tegemist on enamasti töötute perede lastega, kes elavad süvavaesuses. „Rahanatuke, kui seda üldse on, läheb toidu ja üüri maksmiseks, neil ei ole raha kuukaarti osta, et laps saaks kooli sõita.”
Trahvid, mis lastele on määratud, on enamasti algul kõigest paarsada krooni. Kuna nad neid maksta ei suuda – peaasjalikult seetõttu, et nad on õpilased ja tööl ei käi –, kasvab summa juba mitme tuhande krooni suuruseks võlaks.
Lisaks piletita sõidule saab osa noori trahvi suitsetamise eest. „Näiteks üks poiss lõpetas mullu kooli, sai 18-aastaseks – nüüd ootab teda ees ligi 8000-kroonine võlg.
Ma lisasin sellele omalt poolt kommentaari:
Järjekordne vingumine Tallinna kallal. Ma oletan, et töötute laste vanemaid elab ka teistes linnades ning ma tean, et ühistransport eksisteerib ka väljaspool Tallinna. Miks siis on häda Tallinnas elavate laste kooli jõudmisega? Mina tean konkreetselt ühte peret, mis küsis lapsele sõiduks toetust ning seda anti – kuukaardina. Mina näen sellel suuremat kasu kui kvartalikaardi ostmisel, sest raha võib ka millekski muuks kuluda. Ma ei soovita, et sotsiaaltöötajad muutuksid kuukarte laiali kandvateks postikanadeks (nagu sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes käis Brasiilia-Eesti jalgpallimängule isiklikult lastekodu noortele pileteid jagamas, linki siia juurde ei pane, kirjutasin oma blogis sellisest “tööaja” kasutamisest) aga linnaosade sotsiaalosakonnas võiks selle saamise võimalus eksisteerida.
Lõpetuseks ei saa ütlemata jätta, et praegune majanduskriis on IRL-i ja Reformierakonna nägu. Ühe teise kiriku juures tegutsev Riina (tegutseb ka kaitseministri nõunikuna) võiks taaskord koguda kodutud ja töötud kirikusse ning kutsuda neile IRL-i ministrid taaskord esinema (nagu tehti seda ühel varasemal korral).
Mul on kurb meel, et valitsus leidis 1 miljard krooni Muuga konteinersadama laiendamiseks (kuhu ei tule lähiaastatel Hiinast kaubavoogu ja see jääb kasutult seisma), Mäo ümbersõiduks 500 miljonit (mis lühendas teepikkust 1 minuti) ja Ida-Virumaa aheraine mägede katmiseks 500 miljonit (mis vähendab vihmadega tekkivat erosiooni) aga ei hooli kõigi teiste peretoetuste tõstmisest. Need 3 nimetatud projekti maksavad 2 miljardit krooni, käesoleval aastal kulus kõigiks peretoetusteks 1,6 miljardit krooni(lisaks vanemahüvitis 2,367 miljardit).
Selle valitsuse prioriteet on betoon ja asfalt, mitte inimesed.
Pärast selle lugemist, kallid naised, kuulutage välja sünnitusstreik. Praegune Eesti on liiga hirmus, et siia võiks noore inimese lisaks toota. Ilmselt üks teemakohane raamat:
http://www.apollo.ee/product.php/0896475
*