Rootsi raadio sulgeb täna oma lühi- ja kesklaine saatjad
31. oktoober 2010 on viimane päev kui Rootsi edastab oma raadiosaateid lühilaine ja kesklaine sagedustel. Eesti lülitas oma CB (vene) või AM/MV(inglise) lühendiga kesklaine saatja välja juba eelmisel sajandil. Rootsi raadio levib 1179 kHz sagedusel täna veel viimast päeva. Kui vaatan kaarti, siis on sellega kaetud suurem osa Euroopast ja Venemaa Euroopa osast. Seega on tegemist suhteliselt laia geograafilist ala katva infokanaliga. Iseasi muidugi kui paljud seda veel kuulavad või kasutavad. Nad olid viimane põhjamaa, kes sedasi infot levitas. Norra, Taani, Soome (558 kHz) olid varem selle lõpetanud.
Reedeses saates selgitati ka saatjate sulgemist ning tehti tagasivaade 72 aasta pikkusele perioodile. Selle saate leiab aadressilt:
ja keelmise 2 aasta saated on järelkuulatavad aadressilt:
http://sverigesradio.se/cgi-bin/International/nyhetssidor/laddaner.asp?ProgramID=2054
Mina ise olen aeg-ajalt kuulanud 16 M, 19 M, 25 M, 31 M või 49 M peal olevaid lühilaine jaamu. Kvaliteet pole muidugi ühtlane ja ragiseb kohati või kaob ära aga selles on siiski mingi võlu kui juhtud Rumeenia, Hispaania, Bulgaaria, Iraani, India või Hiina jaamadele. Ma muidugi ei julge väita, et ka kuuldud Lõuna-Korea jaama signaal pärines selle asukohamaa piiridest, sest seda võidi transleerida ka mõnest lähemast riigist.
Igal ajahetkel on meie ümber kümneid raadiojaamu ultralühilaine (FM) sagedusalas ja sadu lühi- ning kesklaine sagedusel aga enamus sellest infost läheb meist lihtsalt mööda. Kas oleme selle võrra kuidagi õnnetud, et see info kiirgub meist lihtsalt läbi ja me ei pane seda tähele? Vaatamata jäävad ka kümned telekanalid ja lugemata suurem osa Eestis ilmuvaid ajalehti? Ma ei hakka siinkohal rääkima isegi satelliitidest, mida on mitmeid ja millelt oleks võimalik vastu võtta sadu tele- ja raadiojaamu.
Just täna hommikul oli Vikerraadio saates (10.10st) Karl-Martin Sinijärv, see SDE luuletaja, kes tõi näite oma elu kohta, mis pidi olema oletuslikult veel 10 000 päeva ja seega isegi parima tahtmise korral ei jõuaks ta sellest arvust rohkem raamatuid lugeda ning järelikult ta peab hakkama valima. Täpselt samamoodi on ka infoga, mis levib raadiolainete (raadio, televisioon) või telefonikaabli (kõne, internett) vahendusel aga millest hoomata suudame vaid vähest. Info hulk mitmekordistub ilmselt iga paari aastaga (interneti mõttes), sest me kõik toodame seda aina juurde (sotsiaalse meediaga) ja lõpuks vajame selle korrastamiseks ning seoste loomiseks ikkagi kolmandat osapoolt ehk otsingumootori pakkujat, kes on meie eest käinud läbi miljonid interneti aadressid ja seal oleva info süstematiseerinud ning teinud märksõnade järgi kättesaadavaks. Just see viimane asjaolu, et info ei ole märksõnade järgi indekseeritav, ongi minu meelest raadio languse peamisi põhjusi. Sa võid teha huvitava saate aga kui inimene ei suuda seda meeles pidada ja ammugi mitte taasesitada, siis on tegemist hävinud infoga. Edasi kandub siis ainult kõige olulisem ja üldistatum osa aga sellele on järjest raskem leida lugejaid ning veelgi raskem ehitada sellele mingi ärimudel. Tänapäeva kõige kallim tehnoloogiafirma peaks olema Google, mis ise praktiliselt ei tooda infot ja kasutab ära kõigi teiste toodetud infot ning näitab selle juurde siis reklaami.
Raadio on veel üsna elujõuline aga ma arvan, et koos interneti vilumuse tekkimisega ja ühenduste paranemisega ütlevad ka inimesed ühel päeval, et ma ei taha raadiot kui tapeeti, mis lihtsalt on ja ma pean seda sundkuulama. Asemele tuleb siis võimalus hakata saatesarju valima ja neid omale sobival ajal kuulama. Piltlikult öeldes ei toimu pühapäeval kell 12 kümnete tuhandete raadiovastuvõtjate häälestamist Vihkamistunni kuulamiseks, vaid oled oma seadmele (mis ilmselt on kaasaskantav arvuti, võimaliku sarnasusega mobiiltelefonile) andnud eelnevalt korralduse teavitada uue osa ilmumisest kättesaadava teenusena, tõmbad selle oma seadmesse, kuulad selle ära ja mingil teisel kanalil arutate siis sõpradega, et mis selles saates huvitav tundus. Kui tuua veel üks sarnane näide, siis praegune paberajaleht võib sattuda mitme lugeja kätte (perekond) aga internetis loetakse lehti üksikult ehk siis silma jäänud artiklid ei pruugi olla samad ega isegi mitte samadest ajalehtedest.
Massimeedia asemel, kus üks saade peab meeldima võimalikult paljudele ja olema arusaadav, liigutakse erinevate sisu koostisosade ja informatiivsusega meediale. Näiteks Elion ja tema digi-tv on hakanud juba pakkuma saadete salvestamise ja järelvaatamise võimalust. Juba varem oli neil võimalik kellaaja järgi seade häälestada mingile kanalile ja panna mõni teine salvestaja seda talletama aga nüüd on mindud juba sammuke edasi, et veelgi vähendada saate ootamiseks kuluvat aega ja teha võimalikult kergeks vaid huvipakkuva saate jälgimine. Täpselt samamoodi ei pea Rootsi raadio lühi- ja kesklaine kuulajad enam oma raadiovastuvõtjaid häälestama teatud sagedusele ja olema ette määratud kellaajal seda kuulamas, vaid nad logivad eelpool toodud aadressidele neile sobival ajal ja tõmbavad saate kuulamiseks alla. Mulle see meeldib, sest võimaldab aega plaanipärasemalt kasutada.