Eesti e-riik on kahanev tiiger

Tiit Tammsaarel oli õigus kui ta nimetas Eesti Tiigrihüppe programmi nurka kakavaks kassipojaks. Isegi rate.ee looja Andrei Korobeinik toob tänases EPL-i artiklis näiteid, kuidas Eesti on rahvusvaheliselt tabelites langenud 8 kohta aga Läti ja Leedu tõusevad.

Veebiteenuste järgi (see, mida inimesed tavaliselt e-riigiks peavad) on Eesti 28. kohal. Kahe aastaga oleme kaotanud kaheksa kohta.

http://www.epl.ee/artikkel/586623

Teema ja valdkond on mulle tuttav ning lisasin ka omalt poolt kommentaari:

Artiklis toodi klikidemokraatia näitena osale.ee leht. Vaatasin seda suvel ja see oli 2001. aasta tasemel ehk siis inimese kasutajaks registreerimine toimus tema e-maili ja südametunnistuse järgi antud nime alusel. Ma kasutan kümneid e-maili aadresse ja telefoniraamat on ka käepärast, et siis vähesegi viitsimise korral saaksin seal kümnete nimede all kaasa rääkida. Aga ma ei tee seda, sest see on mõttetu pommiauk (maksumaksja rahastatud, kusjuures).
Miks ei tunnista osale.ee AINULT ennast ID-kaardiga identifitseerinud kasutajaid? Ma arvan vastust teadvat. Tegelik eesmärk ei ole inimeste kaasamine ega osalusdemokraatia, vaid lasta neil lihtsalt auru välja. Las nad siis klikivad seal, sest tõsiselt me neid ju ei võta. Klikidemokraatia on mõnus, sest ei pea toolilt tõusma aga see ei toimi. See pole mõjutanud ühtegi Eestis tehtud otsust, sest on siiani rajatud e-mailide kaudu isiku tuvastamisele. Eesti riigis on 1 133 243 aktiivset ID kaarti aga täpselt 0 kohta selle abil poliitika mõjutamiseks. Esimene katse midagi ID-allkirjade abil ära teha oli möödunud aasta petitsioon.ee projekt, kus pidi saama digitaalselt allkirju korjata aga see osutus lihtsalt Eesti Omanike Keskliidu raha kantimise projektiks, kus 6 kuud ja 500 000 krooni pärast projekti eeldatavat valmimist oli tulemuseks valge lehekülg.
Eesti Omanike Keskliit kantis pool miljonit
https://www.virgokruve.com/416/eesti-omanike-keskliit-kantis-pool-miljonit/

Tõsi, praeguseks on leht üleval ja mingeid kampaaniaid seal ka korraldatakse aga endiselt on võrdsustatud e-mailiga nime lisaja ID-kaardi kasutajaga. Ning lisaks on seal toetajate hulgas massiliselt anonüümikuid – [nimi teada].

Kui nüüd keegi hakkab rääkima, et meil on e-valimised, siis toon näite neile Indiast ja umbes aastast 1998. kui seal korraldati e-valimisi nii, et sülervuti ja mootorrattaga ametnik sõitis ühest külast teise ja seal valijad siis vajutasid klahvidele, et kellele nende hääl läks. Seejuures nende süsteem välistas häälte võltsimise, sest oli näha, kes seisab valija selja taga. Meie valimiskomisjon vaid heas usus loodab, et ID-kaardi kasutaja on sama isik ega keegi ei suuna kõrvalt valija otsuseid.

Parandasin nüüd ära mõned trükivead, mis sinna kommentaari olid sisse jäänud. Paras jama, sest ise neid kirjutades ei märka. Alles pärast hakkad nägema.

Varem olen blogis sellest kirjutanud samuti, et allkirjade kogumine ei too muutust. Ainus saavutus oli ühel korral vööndiajale üleminekust loobumine (kella keeramata jätmine) aga praeguseks on ka see otsus ümber pööratud.