Reformikate valimismasin

Asjaolude soodsa kulgemise korral hakkab 2009. aasta kevadel Reformierakonna propaganda trükiseid välja andma Toompea ametnikule kuuluv firma. Siiani olid Eesti Teataja, Tallinna Teataja, Paremad uudised ja Reformikiri rahastatud Reformierakonna poolt.

Leidsin Patendiameti andmebaasist, et käesoleva aasta maikuu lõpus on siiani Reformierakonna poolt välja antud trükiste peale esitanud 100 protsendiliselt identsete logode kujutistega kaubamärgi registreerimise taotlused. Üllatuse valmistas aga asjaolu, et taotlejaks oli partei asemel hoopis osaühing Hold. Minu meelest pole selles midagi imelikku kui kindla maailmavaate propageerimiseks leiavad toetust ja vahendeid ka mõned teised mittetulunduslikud ühingud peale erakonna. Tõsi, kunagi varem pole seda tehtud äriühingu ehk kasumit taotleva juriidilise isiku nime all. Küllap on see üks järjekordne samm reformikate poolt uue tee näitamisel.

Esimesena meenub mulle erakondade ja välja antavate ajalehtede temaatikast Äripäevalt mitmeid terveid lehekülgi käsitlemist saanud Jüri Vilmsi SA teema, mille juhtimisega tegelevad keskerakondlased. Ometigi on ajakirjanikud nagu hagijad neil igast sõnasabast haaramas või siis muudkui kraaksuvad ilma asjast aru saamata, et “erakonna varjatud rahastamine, kraaks, rahastamine paha, kraaaks, Keskerakond paha, kraaaaakksss!”

Pilt Patendiameti andmebaasist. Reformierakonna ajupesula pärli “Eesti Teataja” kaubamärki taotleb osaühing Hold. Pilt on kaldu, sest arvestab Reformierakonna reitinguga toimunud muutusi osaühingu asutamise ja taotluse esitamise kuupäevade võrdluses.

Käesolevast muudatusest Reformierakonna ideoloogiatrükiste kirjastamisel pole minuteada kirjutanud mitte ükski ajaleht või veebitoimetaja ühtegi rida. Kui ma peaksin eksima, siis palun parandage mind. Kuni selleni aga pean võimalikuks kahte versiooni. Esimese järgi pole ajakirjanikud seda avastanud ega tea sellest. Teise versiooni järgi nad võivad teada, kuid ei taha sellest rääkida ja kirjutada. Ütlen kohe ära, et esimest versiooni oskamatusest andmebaase kasutada mina ei usu. Alles 2007. augustis ütles mulle BNSi Katrin (või Karin, tervitusi talle) üsna nipsakalt, et ta võib mulle öelda Patendiameti andmebaasi aadressi internetis. Pole vajadust, BNSi ajakirjanik, mina tean seda ja oskan kasutada. Küsimus oli minu jaoks selles, et kas BNSi ajakirjanik oskas seda kasutada ainult ühe erakonnaga seotud inimeste kohta infopäringute tegemiseks või oli tal ajakirjanduslikult erapooletu võime andmepäringuid teostada. Mina jõudsin järeldusele, et kõnealuse ajakirjaniku oskus piirdus vaid talle ette söödetud info heal juhul järgi kontrollimisega. Sisuliselt täitis siis poliitilist tellimustööd. Muidu poleks võimalik olnud, et mitmeid kuid hiljem kirjutas Postimehes üks roheline ajakirjanik (nimetas registreerimise taotlemist “patenteerimiseks” ja muud taolist segase peksmist) kogemata Lukase taotlusest muuta kaubaks sõna ISAMAA. BNSi ajakirjanik sellest ei teadnud ja samuti üksi teine ajaleht vähemalt aasta jooksul või siis ei avaldanud seda infot. Olgu öeldud, et praegusel minister Lukasel oli igal juhul kõrgelennuline mõte. Mõelge kui uhke oleks laulda 24. veebruaril Eesti hümni ajal: “Mu kaubamärk, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled saaaa…”

Ühesõnaga, ajakirjanikud on siiani sõltunud sellest infost, mida neile Patendiametiga lähedalt seotud erakonna inimesed ette söödavad. Nii kõnealuse riigiameti direktor kui minister Tõnis Lukas kuuluvad samasse erakonda(Isamaa ja Res Publica liit) ja pole midagi imestamisväärset kui oma tegudest ajakirjanikele ei räägita, kuid kasutatakse nende teadmatusest tulenevat abitust ära poliitilistes mängudes. Koos Res Publica tiiva lisandumisega on ilmselgelt nende kompra kogumise võime senise Isamaa tiiva omaga võrreldes isegi rohkem kui kahekordistunud.

Kuid tulles nüüd tagasi Reformierakonna ajupesula materjalide juurde. Selle kõnealuse osaühingu omanikuks on Peep Lillemägi, kes on astunud erakonda 23 jaanuaril 1996. Isiku samasuse kõnealuse osaühinguga tõestab sarnane sünniaeg. Äriühing on asutatud möödunud aasta 31. juulil ja tal pole siiani veel tekkinud majandusaasta aruande esitamise kohustust. Majandusaruande võib esitada kuni 18 kuulise (1,5 aastat) perioodi kohta. See tähendab, et osaühingu Hold tegevuse kohta 2007. ja 2008. aastal saame teada alles tuleval aastal. Pärast Euroopa Parlamendi valimiste toimumist 7. juunil 2009 peab äriühing esitama kolm nädalat hiljem ehk 30. juuniks 2009 oma esimese majandusaasta aruande. Meisterlikult planeeritud, tahaks öelda, sest vähemalt 3 nädalat peaks olema piisav aeg sõltuvalt valimiste tulemustest ka korrektiivide tegemiseks majandusaasta aruandes. Näiteks siis Reformierakonna ajalehe väljaandmise kulude enda kanda võtmisest. Ma ei tea täpselt, millal peab Reformierakond esitama aruande oma valimiskuludest, kuid loodan, et seekord jääb neil rohkem aega skeemide planeerimiseks ja sealt välja jäävate kulude peitmiseks. Näiteks 2007. Riigikogu valimiste aruandes on tulnud välja juba kaks pettust. Esimene oli Anna-Maria Galojani paarikümne tuhande kroonine reklaamikulu (tal oli väliplakateid kõikjal Tallinnas, isegi Viru hotelli ees) ja praktiliselt tasuta saadud kümned korrad telereklaami. See tingis ka Reformierakonna poolt parandatud valimiskulude aruande esitamise Riigikogu juures moodustatud komisjonile. Teine pettus oli Jaanus Rahumägi kuludega, kelle juhtumist kirjutas vist 2. oktoobri Eesti Ekspress ja mis sumbus meedias arutelusse, kas Eestit juhib Andrus (Android) Ansip (vaata minu varasemat postitust).”

Lõpuks küsimus sellest, kas võis olla võimalik Peep Lillemägi poolne isetegevus ja initsiatiivi näitamine või oli see Toompea Reformierakonna fraktsiooni nõunikul kokku lepitud Tõnismäe reformikate peakontoriga? Esiteks ei usu ma mingit isetegevust Reformierakonnast, kus pole kunagi olnud rohkem kui 1 ja see õige kandidaat erakonna esimehe kohale (kunagi Kallas, siis Ansip). Ma räägin üldkogudest või kongressidest. Samasugune “ühe juhi valimise demokraatia” on olnud ka Isamaaliidus, Mõõdukatel Sotsiaaldemokraatidel ja Rahvaliidus. Vaid Keskerakond on vähemalt valiku võimaldamiseks seadnud ülesse alternatiivse kandidaadi. Kunagi on nendeks olnud Siiri Oviir, Peeter Kreitzberg, Harry Raudvere ja tõenäoliselt veel mõningad kelle nimesid ma hetkel ei mäleta või üleüldse ei tea. Kuid siiani teadsid kõik, et vähim demokraatiat on/oli Keskerakonnas. Õndsad on need, kes ei tea ja peavad ainukandidaadiga erakondi (Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad sotsid) demokraatlikeks. Keskerakond korraldas esimesena ka sisevalimised valimistel kandideerijate pingerea määramiseks! 2004. Euroopa Parlamendi valimistel.

Siiski on väike võimalus, et ettevõtja Peep Lillemägi pole see Toompea Reformierakonna ametnik Peep Lillemägi kes võiks erakonna poliitikat ellu viia. Nimelt oleks pidanud ettevõtja Lillemägi siis omandama keskhariduse Jõgeva 1. Keskkoolis olles saanud 22. aastaseks. See tundub mõnevõrra ebatavaline (näiteks mõned kaotsi läinud aastad, kordamised?) kuid siiski usutavam kui et Eestis võiks olla kaks Peep Lillemägi, kes tegutsevad ranges eraldatuses, üks äris ja teine poliitikas, ning üksteise tegemistega kokku ei puutu. Lisaks edendavad otse või varjatumalt Reformierakonna tegevust. Lõpuks ei muuda see vist ka väga asja, kas Reformierakonna ajupesula materjalid tulevad ettevõtja või fraktsiooni nõuniku juurest. Ühtemoodi kollased ja ebatõeseid lubadusi täis.