Andrus pole süüdi. Andrus pole süüdi? No andke andeks!
Mul on hea meel, et pühapäevaks kavandatud toetuskett Andrus Veerpalu toetuseks jäi väheste osalejate tõttu üsna nõrgaks, et mitte öelda, ebaõnnestunuks. Ärge tulge mind nüüd väheses patriotismis süüdistama, sest ma lihtsalt ei mõista tekkinud emotsioonide puhangut.
Veerpalul mõõdetud tulemust ei saa kahtluse alla seada fännide arvu ja nende subjektiivse armastuse hulga alusel. Sportlasele on ette antud piirid, mille sisse tema proovid peavad ära mahtuma. Kui toimub kõrvalekalle, siis seda võime nimetada dopinguks. Antud juhul toimus see treeningu ja mitte võistluste käigus. Juba see asjaolu peaks olema piisav, et mitte kahelda varasemate võitude väärtuses. Samuti ei saa keegi ära võtta meie kogetud emotsioone ja austust Veerpalu vastu.
Praeguses olukorras Veerpalu õigustamine või kaitsmine umbes sama kui nõuda kord aastas õigust punase tulega ristmikule sõitmiseks. Andres Jõesaar põhjustas seda tehes inimese surmaga lõppenud avarii. Samuti võib päike igatühte pimestada ja viia sellega liiklusõnnetuseni. Ometigi tundub mõte liikluseeskirja rikkuja kaitsmisest imelikuna. Järelikult on neil Andruse toetusliikumistel muud käivitavad jõud. Äkki need, kes Veerpalu headel aegadel käisid teda kätlemas ja temaga koos jagasid inetrvjuusid aga nüüd on suud savi täis? Samuti kulub hea rahva tähelepanu tõmbav kampaania ära neile, kes ei soovi arutada tõsistel teemadel. No “palju tänu”, reformimees Mati&Co, et hoidsite infot oma sportlase positiivsest proovist sedavõrd kaua salajas, et saime näha Andrust pisarates lahkumas (nuttev mees on kindlasti uuskünnist ületav telepilt).
Sellele eelnevale vaatamata kavatsen mina Veerpalu mäletada tema heade päevade ja sportlike saavutuste järgi, mitte viimaste kuude rääkimata jätmiste pärast. Küll peaks ta aga paremini sõpru valima, kes laseksid tal loobuda kuulsuse tipul ega sunniks oma sissetulekute säilitamiseks teda veel järjekordset hooaega ette võtma.