Raha järgi kummardamine

Laupäeval tänaval kõndides märkasin maas lebavat münti. Nägin, et tegemist oli 50-sendisega ja selle lõvidega pool oli üleval. Seega justkui väärinuks õnne märgina ülesse tõstmist. Kui olin selle siis näppude vahele võtnud ja märganud, et tegemist oli 1992. aasta mündiga, tuli ka meelde tõsiasi, et olin langenud käibelt kadunud raha veetluse lõksu. Kui tänaval oleks olnud näiteks 1- ja 2-eurosendine, siis ma ilmselt oleks sellest mööda läinud ja pidanud summat liiga väikseks. Nüüd hiljem mõtlema hakates arvan, et mul on endiselt kroonid ja eurod peas segamini ning pole täielikult harjunud uute numbritega. Sellest siis tuligi, et tõstsin selle ülesse.

Minu suurim tänavalt leitud raha on olnud 100-kroonine. Mul on kahtlus, et järgnevate aastate jooksul ei leia tänavalt isegi mitte 5-eurost (78,2 krooni), sest inimesed loevad euromünte ja sente ning juhuslikult rahaga ümber enam  ei käida.

Igatahes pean järgmine kord kaks viivu pikemalt mõtlema, et kas mündi järgi tasub kummardada või mitte. Kuigi Eesti Pank peaks kroone ümber vahetama veel aastaid, siis müntide kohta mul kindel info puudub ja ega see peamiselt vask ei tasuks ära ka sinna viimise vaeva, isegi kui nad vahetavad sente ümber.