Paberraha on rikkuse illusioon
Kirjutasin vahepeal artikli paberraha, inflatsiooni, hinnatõusude ja rahareformide teemal. Toon siin katkendi sellest:
Valitsustele meeldis paberraha, sest kui väärismetalli varud on piiratud, siis paberi toorainest puidust pole nappust ja rahatähtede tootmist piirab vaid trükimasinate kiirus.
See võimaldab katteta võlakirjade ehk paberraha käibele laskjail rikastuda. Järgneb muidugi inflatsioon ehk iga rahaühiku väärtuse vähenemine, aga selle kulu kannavad need, kelle kätte väärtust kaotav paberraha jääb viimasena. Igapäevases elus väljendub see hinnatõusuna.
Me kõik mäletame Nõukogude Liidu lõpupäevade hüperinflatsiooni. Kaupade hind mitmekordistusid lühikese ajaga. 1. jaanuaril 1990 kehtestati Eestis miinimumpalga määraks 125 rubla kuus, siis kaks aastat hiljem oli see 1000 rubla. 18. septembril 1992 kehtestas valitsus miinimumpalgaks 300 krooni ehk varasema kursi järgi 3000 rubla. /…/
Viimase viite, et paberraha on riigikassa võlakiri, mille järeletegemise eest karistatakse ja mis on tagatud väärismetallide, leidsin 1991. aasta rubladelt. Kroonidel ja eurodel seda pole. Krooni kurssi tagati teiste paberrahadega aga seda ei tehtud eriti hästi, sest hinnad ja palgad tõusid võrdselt.
Kui 1992. aastal oli keskmine brutopalk 549 krooni, siis 2007. aastal 11 328 krooni. 15 aastaga oli ühest kroonist alles jäänud 5 senti!
Pikemalt: