Simmo Saar mõisteti õigeks Riigikohtuni välja, maksumaksja peab tasuma politsei põhjustatud kahju 519 tuhat krooni

2. juunil 2011 tegi Riigikohus otsuse Pärnu abilinnapea Simmo Saare vastu esitatud süüdistutes ja kinnitas varasema ringkonnakohtu õigeks mõistva otsuse. Sellega vabanes Simmo Saar tema vastu esitatud kõigist süüdistustest ja Eesti Vabariigi nimel tegutsenud prokuröride agar ogarus läheb maksumaksjatele maksma 519 tuhat krooni. Viimati oli meil 913 tuhat kodanikku ja seega põhjustas poliitilistel põhjustel käitunud politsei iga hääleõigusliku valija jaoks 1,75 krooni maksuraha kulutamise.

Siseminister oli Isamaa ja Res Publica liidust, nende eesmärk on korruptsiooniga võitlemine ja seda mindi ka Pärnust otsima aga ei leitud ja põhjustati maksumaksja raha raiskamine. See on järjekordne näide, kuidas IRL üritab korruptsiooni kaarti kasutada ära oma konkurentide vastases võitluses. Kui 2009. aasta sügisel võeti vahele Vello Järvesalu, kes oli ligi miljoni krooni väärtuses omastanud (loe: varastanud) taastusravikeskus Estonia vara, siis kargas telekaamera ette asja kommenteerima Pärnu op0sitsiooni eesotsas olev Raul Sarandi (IRL). Mul oli juba siis selge, et IRL-i kõrvad paistavad neist korruptsiooni kahtlustustest välja. Äkki käis isegi Raul tookordsete linnajuhtide peale kaebamas? Näiteks nii, et tuli Tallinna oma partei peakontorisse ja siis kõndis samal tänaval 70 meetrit eemal olevasse Peaprokuratuuri. Loodetavasti see nii ei olnud aga ta võiks seda kuidagi tõestada, sest motiiv oli tal olemas (kättemaks linna juhtimisest eemale jätmise eest) ja samuti võimalus (partei head suhted prokuratuuriga).

Ilmselt olid Wismari ja Toompuiestee tänava kontorid halvas mõttes üllatunud, et 2008. aasta oktoobris alanud protsess vältas rohkem kui aasta uurimist ja ühtegi kahtlustust ei tõendatud, sest neid lihtsalt ei olnud. Eeldati, et keskpartei liikmed kindlasti panevad midagi ka oma tasku, sest meie ju (IRL-is) teeme seda (lugege korruptsioon.info näiteid sh Raul Sarandist).

Mul on hea meel, et Simmo Saar mõisteti õigeks aga mul on kurb meel, et sellega hävitati suure tõenäosusega tema maine, sest meedias õigeks mõistmist ei mainitud, selle asemel oli Saksamaa kurkide teema ja neid kahtlustusi ja süüdistusi külvati väga pikka aega. Samuti olen mures, et alusetu süüdistuse ümber lükkamiseks kulub 519 tuhat krooni kaitsjale kuluvat tasu. Kui seda raha ei oleks olnud ja oleksid pidanud leppima odavamate variantidega ja jääma näiteks Pärnu maakohtu otsuse juurde, siis ei olekski ringkonnakohtust ega Riigikohtust õigust saanud.

Eesti Vabariigis muutub luksuseks võimalus olla alusetute süüdistuste eest kaitstud.

Nagu näeme, siis Simmo Saar sai süüdistuse e-kirja saatmises. Kas Teie olete hoolikalt läbi mõelnud, millise sisuga e-kirju Teie saadate? Kui mitte, siis varuge endale igaks juhuks pool miljonit, eriti kui juhtute väljapaistval ametikohal töötama.

Katkendid Riigikohtu otsusest

12. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 217² lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus M. Viisitamme ja S. Saare õigeks seetõttu, et elektronkirja saatmist Pärnu riigihankekomisjoni liikmetele 30. juunil 2008 ei saa pidada KarS § 217² lg 1 koosseisule vastavaks teoks, kuivõrd e-kirja saatmine ei ohustanud linna vara. Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo toimepanemise võimaluste väljauurimise ja selleks abinõude tarvitusele võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 217² lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo katse eeldab, et usalduse kuritarvitamises süüdistatav isik asuks vahetult kahjustama teise isiku vara ja et käesolevas asjas ei saa elektronkirja saatmist pidada kuriteokatse alustamiseks KarS § 25 lg 2 tähenduses. Nii nagu kaudselt ohustavad õigushüvesid igasugused süütegusid ettevalmistavad käitumisaktid, võis ka OÜ R hankepakkumust puudutavaid küsimusi sisaldava elektronkirja saatmine 30. juunil 2008 ohustada Pärnu linna vara üksnes kaudselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et e-kirja saatmise ja riigihankemenetluse võitja väljavalimise vahelisse aega jäid mitmed olulised vaheetapid. Nii pidid riigihankekomisjoni liikmed kõigepealt koostatud küsimused läbi lugema ja otsustama, kas neid OÜ-le R esitada. Esialgu otsustatigi jätta küsimused kui mitteolulised esitamata. 7. juulil 2008 saatis riigihankekomisjoni liige J. A. siiski küsimusi sisaldava e-kirja OÜ-le R. Seejärel pidi riigihankekomisjon võtma seisukoha OÜ-lt R saadud vastuste osas. Viimaks toimus riigihankekomisjoni 22. juuli 2008 istungil arutelu, kus otsustati hankepakkumuse võitjana kvalifitseerida OÜ R. Sedavõrd pikk erinevatest etappidest koosnev sündmusteahel ei anna alust tõdemuseks, et elektronkirja ärasaatmist S. Saare poolt 30. juunil 2008 saab pidada KarS § 217² lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise alustamiseks, kuivõrd selle teoga loodud oht Pärnu linna varale võis olla üksnes vähene ja kaudne. Seega ei saa kõneleda vahetust süüteo toimepanemise alustamisest KarS § 25 lg 2 mõttes.

16. S. Saare kaitsja A. Pilv palub kaitsealusele välja mõista kogu tema poolt senise kriminaalmenetluse käigus kaitsjale makstud tasu – 498 701 krooni ja 20 senti maakohtus ja 20 400 krooni ringkonnakohtus ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61 senti). Kriminaalkolleegium nõustub prokuratuuriga, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ei tähenda automaatselt seda, et kogu kaitsjatasu jäetakse riigi kanda. Riigi kanda jääb üksnes kaitsjatasu, mis ei ületa mõistlikku ulatust. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga leidnud, et kaitsja ei ole teinud põhjendamatuid kulutusi, kaitsja tasumäär on mõistliku suurusega ja tema teenus kvaliteetne. Sellisel seisukohal olles ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsjatasu osaliselt süüdistatava enda kanda ja seetõttu tuleb S. Saare poolt kaitsjale makstud tasu lugeda mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

18. S. Saare kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada S. Saarele ka kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 3640 eurot. Taotlusele lisatud dokumentide kohaselt moodustub see summa järgnevalt: kassatsiooni koostamine (1237 eurot ja 60 senti), vastuse koostamine prokuröri kassatsioonile (1154 eurot ja 40 senti) ja ettevalmistused Riigikohtu istungiks ning osalemine istungil (1248 eurot). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22 ja 23. märtsi 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11, p 21). Tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tuleb aga süüdistatavale hüvitada üksnes mõistliku suurusega kaitsjatasu. Tasu mõistliku suuruse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta nt kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu, samuti õigusabikulude suurust, mis on seotud ringkonnakohtu otsuse vaidlustamise ning kassatsioonimenetlusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22). S. Saare kaitsja kassatsioonis vaidlustati ringkonnakohtu otsus üksnes seoses menetluskulude väljamõistmisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei olnud menetluskulusid puudutava kassatsiooni koostamine sedavõrd keerukas ja töömahukas, et selle eest praegusel juhul küsitavat tasu saaks lugeda mõistlikuks. Samuti tuleb tasu mõistliku suuruse kindlaksmääramisel võtta arvesse asjaolu, et kassaatori vastus prokuröri kassatsioonile kattub olulises osas kaitsja poolt varasemas menetluses väljendatud seisukohtadega. Seetõttu leiab kolleegium, et taotluses nimetatud 3640 eurot ei ole käesolevas asjas kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja sellist summat ei saa täies ulatuses süüdistatavale hüvitada. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kassatsioonimenetluses S. Saare poolt kaitsjale makstud tasust mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes 2500 eurot, mis tuleb süüdistatavale hüvitada.

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

Lõpetuseks näeme, et alusetu poliitilise süüdistuse ohver Simmo Saar ei saanud mitte kõigi kulutuste hüvitamist, vaid tal tuli ikkagi 1140 eurot peale maksta (punkt 18. toodud vahe). Samuti tuleb arvestada, et see pool miljonit krooni oli ilmselt laenuks võetud raha, mille eest tuleb ka intresse tasuda.

Igal juhul põhjustas Eesti Vabariik oma poliitiliste ametnike (IRL-i ministri alluvuses olnud politsei) tegevusega rahas mõõdetavat kahju ja põhjustas lisakulutusi, mida ei hüvitata. Samuti ei räägi keegi maine kahjustamisest ja selle hüvitamisest. Mina näiteks läheks hagiga prokuröri vastu, kelle ametialane ebapädevus, pahatahtlikkus või lohakus põhjustas sellise rahalise kulu. Maksku kinni! Või näidaku siis kelle käskude järgi käitus.

Ootan, et Justiitsministeerium võtaks seisukoha antud küsimuses, kus poliitilise tagakiusamise ohvrile põhjustatakse majanduslikku kahju. Mainisin siin Vello Järvesalut. Tema nõustus hüvitama enda tekitatud kahju aga ta oli Reformierakonna liige ja sellele parteile omaselt maksti talle lahkumisel sama suur kompensiatsioon kui ta nõustus hüvitama ehk siis algselt omastatud vara jäi talle ikkagi alles, ta hüvitas kuriteo kahju parteikaaslase Jane Mets´a poolt lahkumiseks makstud rahadest.  Loe lisaks:
Reformierakonna rehepapid: Hansoni ja Järvesalu kuriteod makstakse kinni maksumaksja rahadega