Ajas reisimine pole ka teoreetiliselt võimalik
Pärast USA kosmoselendude lõppemist seoses süstikute programmi otsasaamisega, võib Hollywoodi meelelahutuse tööstust tabada järjekordne reaalsusse toov fakt. Siiani on paljud filmid ja seriaalid kasutanud kosmose lendude motiivi kõrval ka ajas rändamist. Nüüd on teadlased tõestamas selle võimatust, sest osakeste seast ei ole suudetud avastada valguse kiirusest kiiremini liikuda suutvaid ega ka mitte aeg-ruumi ussiauke. Kui peaks tõeks osutuma praegu teada olev seis, et miski ei liigu kiiremini kui valgus ehk elektromagnetlaine, siis ei tasu meil unistada ka ajas rändamise võimalusest. Sellest lugesin Õhtulehe artiklist, mis muidu taoliste tõsiste teemadega oma lugejaid ei informeeri.
Pean ütlema, et minule on ka meeldinud mõttes mängida võimalusega, et saaks minevikus teha teistsuguse valiku või teaks tulevikku ette (küll siis oleks kerge praeguses ajas elada). Taoline sci-fi on ajule üsnagi hea vaheldus, selle muidu meediast tulevate seebikate kõrval (peateema on inimsuhted) ja pole nii mõttetu kui lihtlabane vägivalla ülistamine (tapmine, tagaajamine, kriminaalsus).
Minu jaoks tähendab ulme seda, et tema tarbija (vastuvõtja) omab fantaasiavõimet ja kujutleb ka teistsuguseid asju kui need on tänapäeval olemas. Valdav enamus meediast ja meelelahutusest tegeleb ju reaalsusega ehk kõigi jaoks arusaadavate nähtustega nende kõige lihtsustatuimal tasandil. Kui inimestel oleks puudunud fantaasia või ulme uskumise võime, siis ilmselt ei oleks paljusid asju leiutatudki. Me lähtuksime endiselt tõsiasjast, et lendamiseks on vaja tiibu liigutada või inimene ei saaks reisida kiiremini kui teda kanda jõudev loom. Ometigi oleme leiutanud paigal püsivate tiibadega lennuki ning masinad viivad meid kõigist loomadest kiiremini edasi õhus, maa peal ja ilmselt ka vee all. Selle viimase kohta ma pole päris kindel, et kes on vees kiireim ujuja ning milline on allveelaevade suurim kiirus. Seevastu kiirpaadi vastu ei saa ükski vees elav loom. Mis paneb mind mõtlema, kas äkki võime fantaseerida ei teinudki meist neid, kes me praegu oleme – planeedi Maa edukaima liigi, kes on levinud kõigil kontinentidel, kõigis kliimavöötmetes ja kelle huvidele allutatakse kogu planeedi ökosüsteem. Me ehitama teid ja hooneid oma vajaduste järgi ja kujundame loodust endale sobivaks (asulateks, põllumaaks, kaevandusteks). Kui poleks olnud ulmekirjanikke, siis ilmselt pole leidurid unistanud ka paljudest tänapäeval kasutatavatest asjadest ja ilmselt poleks inimkond pürginud kosmosesse, et veelgi nihutada oma võimusfääri piire.