Rasked ajad panevad tantsima ja laulma
Eilsel päeval ei korraldatud vist ühtegi sõjaväelist paraadi. Selle asemel peeti poliitikute kõnesid, avati mäe otsas 20. Augusti väljak (minu jaoks mõistete vastuolu) ja lõpuks korraldati 5 tunni pikkune kontsert Lauluväljakul. Õhtustest teleuudistest nägin veel seda, et käib mingi rahvatantsuga läbi Eesti üritus.
Mulle meenutab see 2008. aasta suve kui majandus oli juba kolmandat kvartalit järjest miinuses, meil algas ametlikult majanduskriis ja selle peale korraldati Lauluväljakul “Öölaulupidu Märkamisaeg”. Tundub, et ka praegu on olukord kehv ja seetõttu me taaskord laulame ja tantsime. See on meie reageering rasketele aegadele. Selle kohta leidsin ka küsitluse tulemused, et milliseks hindavad inimesed eelneva 6 kuu olukorda.
45 protsenti vastanuist hindas, et pere finantsolukord ei ole muutunud, 40 protsenti leidis, et see on mõnevõrra või kõvasti halvenenud, 13 protsenti, et see on mõnevõrra või kõvasti paranenud ning 2 protsenti ei osanud vastata.
Hinnates järgmist 6 kuud, arvas 52 protsenti vastanuist, et pere finantsolukord ei muutu; 17 protsenti, et see halveneb mõnevõrra või kõvasti; 20 protsenti, et see paraneb mõnevõrra või kõvasti; 11 protsenti ei osanud vastata.
http://www.ohtuleht.ee/440019
Järgneva 6 kuu jooksul ootab olukorra paranemist natukene rohkem inimesi kui selle halvenemist. Samas on 40 protsenti eelneva poole aasta jooksul kogenud halvemaks minemist. Ma arvan, et tantsimine ja laulmine on antud olukorras eriti reformierakondliku ringhäälingu poolt ette võetud propaganda, et inimesed usuksid asjade paremaks minemist, isegi kui nad juhtuvad lugema vastupidise kohta infot. Seda eilset Lauluväljaku saadet vaatas ilmselt mitusada tuhat televaatajat ja kümneid tuhandeid oli seal kohapeal. Seda kõnealust uuringut juhtus lugema ehk paarsada inimest või maksimaalselt paar tuhat. Nii tekkibki ühiskonnas võlts positiivsus, et asjad lähevad paremaks. Omamoodi enesepettus.