Uue Maailma seltsi optimistid
Eestlased ei ole kogukonna või grupina tegutsejad. Meile on võõras altruism ja hoolime ainult luterlikul kombel omaenda heaolust. Sellel põhjusel on ette läbikukkumisele määratud ka katsed arendada inimeste vahelist omakasuta koostööd. Olgu selleks siis Artur Talvik ja külaraadiote projekt või Tallinnas Uue Maailma selts.
Euroopast oleme saanud ühe kiiksu, et inimeste vahel tuleb arendada seltsitegevust. Lääne-Euroopas see võibki ehk toimida, Rootsis veel eriti aga meil oli vahepeal 50 aastat käsukorras kollektiivset tegevust ja inimestele mõjus see võõristavana. Nüüd tahavad nad kõige vähem kuulda millegi koos tegemisest. Eestlane on üksi tegutseja, mitte karjainimene.
See pole takistanud näiteks Uue Maailma seltsi nimelisel ühingul üsna tihti meedias kajastust saamast ja jätta mulje, et neil ongi mingisugune kandepind. Kui eraldada selle MTÜ juhatusest mõned aktiivsemad liikmed, siis ülejäänute vahel kaob üsna peatselt igasugune kokkupuude. Vikerraadio “Rahva teenrite” saates rääkis Külli-Riin Tigason hetkel loetavast raamatust, mis kirjeldab Lõuna-Eesti kahe küla inimeste elu. Praeguseks ajaks on kolhoosi keskustest alles jäänud külad, kus inimesed küll üksteist tunnevad aga bussipeatuses ei tervita ega tunne huvi üksteise käekäigu vastu. Elatakse kortermajades nagu linnades aga inimeste vaheline suhtlus on sama anonüümne kui suurtes linnades.
Mulle meenub üks aastate tagune telereportaaz Hispaaniast, kus ühe kortermaja erinevas vanuses inimesed hakkasid üheskoos aialappi harima. Vanemad inimesed mäletasid taimede kasvatamisest, sest oma varasemas elus olid elanud maal ja rääkisid sellest siis ka noortele, kes olid nende töökäteks maa harimisel. Vastastikune kasu tihendas inimeste omavahelist suhtlust. Midagi sarnast prooviti ka Uue Maailma seltsis, kus neil oli ühiselt haritav ja kasvatatav põllulapp.Vähemalt teleuudistest jäi meelde, et see lähendas eestikeelseid noori venekeelsete vanemate naistega.
Noortele inimestele on omane ise ühiskonna toimimise reeglid välja selgitada ja sellena võib võtta ka linnas seltsitegevust. Vähemalt pole sellel ühtegi tagajärge või mõju, mis oleks tuvastatud.
Parim tõestus, et Eestis elavad individualistid ja mitte grupi huvidele mõtlevad inimesed, on siiani puuduv jalgrataste laenutus. Sellega tehti proovi ja üks eestvedajaid oli ka kõnealuse seltsiga seotud Ergo Valk aga asja sellest ei saanud.