Vägivallata televisioon on võimalik
Vaatasin pühapäeva õhtul TTV pealt prantslaste filmi*. Noored näitlejad, erinevad linnad ja olukorrad, mulle meeldis. Pärast tagantjärgi sain alles aru emotsiooni sisust. Keegi ei surnud ära, midagi ei läinud põlema ega lennanud õhku, inimesed reisisid rongi, bussi ja laevaga ilma selle pärast hirmu tundmata. See vist oligi peamine, mis eristab teda teistest telekanalitest, kus alati on tegelased hirmul omaenda elu, maailma saatuse või kes teab mille pärast. Selle taustale veel arutu vägivald, kus üksteist trumbatakse üle plahvatuste võimsuse ja surma vaatemängulisusega. Enamasti on motiiviks ka raha(trükitud paberite) poole püüdlemine.
Vajutasin TV3 kanalile, seal olid WTC rusud ning neist välja ronivad inimesed. Keerasin Kanal2 peale, seal käis hasartmäng kaartidega raha peale. Keerasin Kanal11 peale, seal oli mingi jube ja paks naine arsti juures oma murega. Kes tahaks midagi taolist vaadata peale sama paksude ja koledate inimeste? Keerasin ETV2 peale, seal käib jälle võitlus terrorismi ja pommidega, poliitik Barack ning jänkide patriotism. Kõigis kanalites sama jubedus.
See Tallinna televisiooni film oligi liiga ilus, et kaua kesta. Vägivald, vihkamine ja surm tuleb muudest kanalitest peale ja lillelapsi ei sallita tänapäeval, sellest ka kõigi teiste telekanalite avalikult vaenulik või parimal juhul neutraalne suhtumine. Keegi ei taha konkurenti, kes ei paiska inimeste ajudesse vägivalda ja selles mõttes erineb nendest.
* Matrjoškad (Les poupées russes, Prantsusmaa, Suurbritannia, 2005)