Elektrooniliste valimiste küsimus on uskumise, mitte teadmise põhine
Eile oli Vikerraadios eetris Reporteritund, milles Arp Müller käsitles e-valimiste teemat. Saates oli 4 külalist: Riigikogu liikmetest Priit Toobal ja Valdo Randpere, akadeemilise taustaga Ülle Madise ja ametnik Priit Vinkel. Kopeerin esmalt ära saate järelkuulamise lingi:
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1647771
Nii, nüüd saab iga lugeja otsustada, kas ta kuulab ära see ligi 55 minutit ja kujundab ise oma seisukoha või loeb minu tähelepanekuid saate kohta.
Esimene, mis mind tõsiselt häirib, on reformikate keksimine ühelt jalalt teisele ja parastamine, et KE tõstatab teemat väheste häälte pärast. Ma olen varem kirjutanud ka e-valimiste teemal, kuidas ma käisin valimiste vaatlejatele korraldatud koolitustel ja nägin protsessi ära kuni häälte hävitamiseni (seda enne valimispäeva). Hiljem olen selle kohta veel juurde lugenud ja materjale korduvalt läbi vaadanud. Ma ei hakka detailselt oma väidet siinkohal esitama aga Randpere ega keegi teine ei saa väita, et Eesti e-valimised on korraldatud võltsimist välistaval viisil. Selle võltsimise all pean ma silmas siis tuhandete häälte mõjutamise võimalust. Sisuliselt vana ütlus, et pole vahet kuidas inimesed hääletavad, niikaua kuni VVK poolt on loodud teatud tingimused häälte lugemiseks. Samas ei tulene sellise olemasolu võimalusest, et sedasi ka tehti. Tagantjärgi me seda ilmselt kontrollida ei saa. Näiteks Soomes on seaduse alusel nõue säilitada kõik hääletuse sedelid kuni järgmiste valimisteni. Eestis aga hävitatakse need mingile arusaamatule kartuse argumendile tuginedes. Väidetakse, et keegi võib need kunagi lahti krüpteerida ja teada saada, kes kelle poolt hääletas. See on võimalik siis kui valija isikukood ja tema hääletusvalik on koos. Kui anda valijale aga juhuslikult genereeritud kood, siis pole hiljem võimalik tagasi tulla hääletaja juurde aga samas oleks võimalik lugeda ka teisel korral, et Kaja sai uustulnukana tuhandeid hääli.
Teine teema on minu jaoks vastuseta küsimus, et miks me seda üldse teeme. Madise räägib saates, et inimesed liiguvad ja elavad kodukohast eemal ja selleks on vaja e-valimisi. Heakene küll aga miks me ei lase siis valida ükskõik millises riigi jaoskonnas ja arvestame endiselt vaid suuremates keskustes hääle andmise võimalusega? Olles lugenud ka selle projekti käivitamise aegseid dokumente, siis tegelikult oli 3 eesmärki: positiivne tähelepanu riigile (Eesti Nokia), valimisaktiivsuse tõstmine (noored virtuaalsesse valimisjaoskonda) ja valimistele kuluva raha vähenemine. Tegelikult pole ühtegi neist eesmärkidest saavutatud. Vähemalt mitte selleks tehtud kulutusi arvestades.
Minu praeguse arvamise järgi on e-valimised täielikult poliitiline otsus, sellel puudub igasugune muu (majanduslik, avalik-õiguslik) põhjendus. Tuletage meelde, et viimati väga palju hääli saanud erakond jagas kunagi ID-kaardi lugejaid, sest veelgi varem olid nemad olnud üheks selle ülikalli kaardi projekti pooldajad. Nüüd olemegi seisus, kus meil on ülikallis ID-kaart ja otsime siis sellele rakendusi. Tuleb siiski möönda, et viimastel aastatel on sellele rakendust ka tulnud peale pangaga suhtlemise.