Araabia demokraatia on teistsugune
Vaatasin pühapäeval väliskanalite uudiseid. Pikalt näidati seda kui Liibüa uue juhid kuulutasid oma riigi vabastatuks Gaddafi režiimist. Enne seda oli näidatud verist ainuvalitsejat, kes oli meeste poolt sakutatud ja lõpuks lebas kangelt ühes surnukuuris ning tema laiba vaatamiseks oli moodustunud meestest järjekord. Naisi ma seal ei näinud, küll aga jagati marlimaske. Samuti käis endise valitseja jäänuste aktiivne salvestamine kaamerate ja telefonidega.
Samuti olid pühapäeval Tuneesias valimised, 9 kuud pärast sealse presidendi kukutamist. Vaatasin ka seda järjekord valida soovivatest inimestest ja kuidas nende sõrm kasteti värvi sisse.
Selle värvitud sõrme peale meenus mulle Iraagi okupeerimise järgsed valimised, kus samamoodi määriti inimeste sõrmed värv või tindiga kokku, et nad ei saaks korduvalt hääletada. Eriti absurdne oli selliste sõrmedega isikute kohalolu USA senatis või kongressis kui presidet Georg Walker Bush pidas oma ühte kõnet. Muidugi oli enne seda inimestel võimalus oma sõrm sinna värvi sisse kasta, et nii avaldada toetust Bushi poliitikale.
Samuti meenub mulle Afganistanist värvitud näpu fenomen. Sellisel viisil valijate märgistamine tundub toimuvat kõigis hiljuti vabastatud araabia maades. Ilmselt ei usaldata kohalike võimude aruandlust elanike kohta või ei mõista vaatlejad araabia keelt ega selles kirja pandut. Nii ongi lihtsam vaid ühe valimise võimaluse andmiseks märgistada kõik inimesed. Ma ei osalenud kuni 1996. aastani valimistel aga mulle ei meenu, et meil oleks kombeks olnud inimeste sõrmi värviga märgistada. Ilmselt on meie arvepidamine täpsem.
Sellel Liibüa vabaks kuulutamise üritusel nägin ma BBC vahendusel laval istuvaid mehi ja nende ees kõnet pidavat meest. Samuti olid väljakule kogunenud tuhanded kuulajad eranditult mehed. Telekanal näitas küll videolõike varasematest inimeste rõõmustamistest aga ka seal olid selgelt lahus mehed ning naised/noorukid. Ma ei ole näinud ühtegi telepilti, kus relvadega täristavate meeste läheduses või lausa kõrval oleks rõõmustav naine (kasvõi kaetud juustega ja näoga). See on asjaolu, mida meil eriti ei rõhutata, et pool sealsest ühiskonnast (naised) ei ole protsessidesse kaasatud.
See tähendab minu arvates seda, et mingist demokraatiast lääne mõistes me ei saagi rääkida. Neil puudub ühiskondlik võrdsus või vabadus, mis oleksid demokraatia tekkimise eeldusteks. Tegelikult seda neilt ka väga ei oodata, vähemalt niikaua kui nafta ja gaasi lepingud lähevad õigetele firmadele.
Kui sealsed uued poliitikud sõlmivad lepinguid nende senise valitseja kukutamisele kaasa aidanud lääne riikidega ega kipu olema liialt isepäised, võivad nad rahulikult oma klannide huve teostada.
Ma vaatasin seda teleülekannet Liibüast Benghazist ja nägin, et seal on olemas juba uute diktaatorite alged. Laval oli 2 valged tugitooli, milles istusid ilmselt tähtsamad mehed, keda mõned teised käisid siis õnnitlemas ja õlale patsutamas.
Kõnepuldi taustal on näha valged tugitoolid. Ülejäänud riigipöörde korralajad istusid ka laval.
Ma hakkasin mõtlema, et millise tundega vaatasid seda toimuvat pilti teiste araabia kultuuriruumi riikide juhid, keda veel ei ole kukutatud (näiteks Süüria) aga kelle rahvas on samuti rahololematu. Nende nahas ei tahaks küll olla, sest NATO sõjalist võimsust kasutati ära ühes riigis valitseja kukutamiseks ning nukuvalitsuse ametisse nimetamiseks. Samuti tundub kuidagi kahtlane vabastamise tseremoonia, sest kuidas saab selleks nimetada ülestõusu või riigipööret. Kui võtaksime üle inglaste terminoloogia, siis võiks edaspidi igasugune poliitilise võimu vägivaldne vahetumine saada nimeks “vabastamine” ja mitte siiani harjumuspäraselt ülestõus, riigipööre, valitsuse kukutamine või invasioon. Praegusel juhul oli välisjõudude sekkumine märkimisväärselt suur, nii relvasaadetiste kui rünnakute korraldamisena ja asjaolu, et NATO ei viinud oma sõjaväelasi dessandiga maale, ei tee veel sellest rahva poolt läbi viidud riigipööret. USA on juba aastakümneid tagasi varustanud endale ebameeldivate riikide vastaseid relvade ja oskusteabega, et nende kätega korraldada riigipööre.
Ükskõik mida te loete Põhja-Aafrika või Lähis-Ida demokraatlikumaks tegemise kohta, siis ärge uskuge neid väiteid. Tegelikult on see propaganda, et varjutada nafta üle peetavaid sõdu. Ilmselt sai Gaddafile saatuslikuks tema plaan hakata oma riigi naftat müüma kullast dollarite eest. See oleks olnud katastroof kogu tööstusmaailmale, sest siiani on makstud nafta eest paberist rahaga, mida saab vajadusel alati juurde trükkida ning ainuüksi mõte, et naftat saab vaid kulla vastu vahetades, on sõda väärt (Euroopast vaadatuna). Meenutame näiteks inglaste peetud oopiumisõdu hiinlastega. Seal oli ka probleem selles, et hiinlasi huvitas ainult hõbe, mille eest nad müüsid siidi, teed, portselani ja muid enda tehtud kaupu ja eurooplastel polnud võimalik kaubavahetust kuidagi tasakaalus hoida. Nii tõid nad sisse oopiumi ja muutsid hiinlased selle sõltlasteks, mille järel oli hõbeda kõrval veel teine kaubaartikkel, mida nad said kasutada. Ilmselt varjutati ka seda väidetega, et me tahame vaba kaubavahetust hiinlastega ja kõigile kaubaartiklitele (sellel ajal ilmselt narkomaaniat kuriteoks ei peetud).