Hobusenäoga tibi

Sattusin ühele blogile, kus oli üsna mahlakas sissekanne ja naine arvustas naabrinaist. Mulle meeldis, sest pole päris sageli kohatav sõnakasutus.

Sa juudas. Ma ei ole eriti palju selliste inimestega kokku puutunud. Selline labasus ja ülbus, mis mulle sealt vastu tuli… 😀 Tibi tõmbas ennast juba enne õhku täis kui mind tulemas nägi. Aga mul on hea meel, et ma temaga rääkima läksin. Sest kui ma siiamaani ainult aimasin, et seal on tegemist puhtakujuliste nahaalidega, siis nüüd veendusin selles oma silmaga. Inimene vaatab mulle oma hobusenäoga otse silma ja teatab, et teda ei huvita… Aga palun. Mind nüüdsest ka enam ei huvita. Kohe üldse mitte. Aga ma arvan, et kes pärast naerab, naerab paremini. See teema on nüüd siis lõpetatud.

http://kristiinaelupisiasjad.blogspot.com/2011/10/uhe-teema-lopetuseks.html

Mulle meenub, et kunagi aastaid tagasi kuulsin ka naise suust väljendit ühe teise naise kohta “hobuse näoga”. Tea, miks need naised hobustega võrdlusi toovad? Tookord ma pidasin seda kunstipäraseks võrdluseks aga tundub, et sain täiesti valesti aru.

Ilmselt on sõna tibi üks enim devalveerunud väljendeid. Kunagi tähendas see ilusat, hoolitsetud ja maitsekalt riietuvat noort naist, nüüd võib seda kasutada vist igasuguse naise kohta, kes pole veel tädiks nimetamiseni jõudnud.