Elisabeth II kui impeeriumi hiilguse jäänuk

Proovisin enda jaoks põhjendada, miks peaks kaasaegne demokraatlik riik ülistama monarhiat. Eriti veel siis kui ta on 60 aastat olnud lihtsalt olemas ja teinud sümboolseid asju. Arvan, et see on relikt minevikust, suure Briti impeeriumi aegadest. Kui meenutada, siis II maailmasõja alguses oli Briti võimu all impeerium India, Kanada, Austraalia ja Lähis-Idaga. Sõja keskel kaotasid inglased oma võimupositsiooni maailmas, sest olid muutunud ameeriklaste võlgnikeks (sõjakulud). Sõjast väljus uue maailma valitseva jõuna USA ja inglastele jäi väikse venna roll.
Riigid ja rahvad pingutavad mineviku tähistamisega kui tänapäev ja tulevik ei anna selleks põhjust.

See lava on nagu lõbustuspargi atraktsioon, kus kiikhobustega saab üles-alla kõikuda. Vähemalt need turritavad sarikad oleks võinud küll ära jätta.

Vaatasin just täna vanu salvestisi plaatidelt ja nende seas oli ka kuninganna külaskäik Eestisse (oktoobris 2006 kui õigesti mäletan). Vaatasin Raekoja platsil toimunud regilaulu moodi taidlust ja tundsin, et see on liialt lääge, et suudaksin seda vaadata, isegi ajaloolisele distantsile vaatamata. Kerisin need salvestised kiiresti edasi. Ilmselt pole ma unustanud Elisabeth II kommentaare printsess Diana hukkumise järgsest ajast ega seda, millisena teda portreteerisid briti enda humoristid “2DTV” seriaalis. Seal on episood, kus kuninganna üks koer paarikümne hulgast saab otsa ja talle korraldatakse matuserongkäik, mille möödumisel kuninganna siis pisaraid valab. Siis näeme teda inimesest mitu korda suurema hauamonumendi juures nutmas ja vaatevälja avardudes näeme, et kusagile eemale jäi väike mullakühm, kus lihtne puuokstest rist kirjaga Diana.

Kokkuvõttes võivad britid ju oma impeeriumi kunagise hiilguse jäänukit kuitahes suurelt ülistada. Peamine, et nad ikka oma laenukohustustega hakkama saavad ega lähe Keekaks kätte ära.