Uut parteid järjekordselt ei tulnud
Mul hakkab juba arvestus sassi minema, et mitu aastat olen uskunud uue poliitilise jõu sündi ja seda pole ikka veel toimunud. Lühidalt olid need: Minu Eesti mõttetalgud (Nõlvak), NO99 etendus Ühtse Eesti Suurkogu, Väärtnõu e-Erakond, Indrek Tarand (2009 KOV eel) ja nüüd kevadel Silvergate (Vaarik, Neivelt, Meikar). Vähemalt see viimane sai asjaosaliste poolt tagasi lükatud.
Samuti oli sellel talvel-kevadel ACTA vastane protest, mis koos õpetajate streikidega oleks olnud ka pinnas uuele rahvaliikumisele. Ometigi pole midagi muutunud. Ma ütleks isegi, et noor põlvkond on kaotanud poliitilise võimaluse oma huvide paremaks esindamiseks, sest lasid ACTA teemal sõna võtta Volvo-Valdo Randperel, Kristiina Ojulandil ja Indrek Tarandil.
Minu blogis oli kuni juuli alguseni järgmine küsitlus:
Nagu näeme tulemustest, siis pooled vastanutest ei uskunud mingisugust muutust. Kolmandik arvas, et senine Reformierakonna ja IRL-i kaksikliit laguneb. Vaid 20% arvas, et tekkib uus liikumine.
Tuleb tunnistada, et olen ise rohkem valmis seniste parteide asendamiseks kui minu blogi lugejad laiemalt. Ilmselt on inimestele tuttavaks saanud ansipismi kurjus talutavam kui teadmatus uue kohta.
Peamine takistus uue poliitilise jõu tekkimiseks on muidugi raha. Nii Reformierakond, Res Publica kui Eestimaa Rohelised said parteiks tänu selgelt määratletavale sponsorite ringile. Seega, kuni raha omavad inimesed on rahul seniste parteidega, ei tule ka uusi jõude valimisteks.