Reformikad on ära tüüdanud ja sealt tulevad ka skandaalid
Viimasest sissekandest on möödunud ligi 3 nädalat. Selle aja jooksul pole Reformierakonna rahastamise skandaal sugugi taandunud. Selle kõrvale on tekkinud veel propagandafilmide skandaal, kus maksumaksja rahadega valmistati lühifilme, millest 3/4 olid ainult reformierakondlastest poliitikutega. Tagantjärgi ütles Laine Randjärv, et oleks pidanud ka teiste parteide poliitikuid kutsuma. Mida see oleks muutnud, et annate ka neile väikse osa tähelepanust? Teha nad oma raiskamises kaasosalisteks, pole aus ega õiglane. Selline jagatud vastutus pole vähendanud ega olematuks teinud rahade sihipärase kasutamise küsimust.
Midagi on reformikad siiski õppinud nendest skandaalidest. Nimelt kuulsin 8. novembri õhtul TV3 saates “Kolmeraudne”, et Volvo Randpere vabandas reformikate nimel taoliste filmide valmimise eest. Tema täpne sõnastus mulle meelde ei jäänud aga see kõlas kui terve erakonna nimel esitatu. Samas, erakond on eitanud seotust filmide valmimisega või selle projekti läbiviimisega ja järelikult poleks ka põhjust neil selle pärast vabandada. Mulle meenub, et juhtoinas Ansip esitas ka justkui “vabanduse” oma ACTA sõnavõtu järel (kus olid sees seemnete söömine ja fooliumist müts), mis tegelikult ei olnud vabandus. Seal ta avaldas lihtsalt kahetsust, et tema sõnu mõisteti valesti. See tähendab, et ei saadud aru tema solvangust nende (ajakirjanike) suunas, kes ACTA teemat kajastasid.
Reformikad on inimesed ära tüüdanud oma suurustamise ja ülbitsemisega. Nad valetavad suurelt, eriti majanduse teemadel (5 rikkama hulka jõudmine). See ei tulene millestki muust kui nende puudulikest teadmistest majanduse toimimisest. Nende otsuste langetajad on plaanimajanduse õppurid ja arvavad, et projektide kirjutamisega on võimalik plaanimajanduse sarnaselt ühiskonda juhtida. Tegelikult see pole nii, et plaanimajanduse Ansip või Ligi saaksid hakkama olukorras, kus me oleme eurotsooni perifeeria (ääremaa). Meie praegusest majandusest moodustab 1/6 Euroopa Liidult saadav raha. Ilma selleta kulutamise võimaluseta oleks meil veelgi vähem töökohti ja siseriiklikku tarbimist.
Reformikad ei vasta enam inimeste lootustele. Nad sidusid ennast euroga, mis pidi tooma uue heaolu aga tegelikult pole midagi sarnast toimunud, väheste eranditega statistilise keskmise palga saajatele, kelle sissetulek pole majanduslanguse tõttu märkimisväärselt muutunud. Neljapäeval oli Töötukassa konverents, kus öeldi ka välja, et tööhõivest on kadunud 100 000 inimest. Nemad pole ka arvel registreeritud töötutena, vaid lihtsalt kodus, mustalt tööl või välismaal tööl.
Reformikatel pole sõnumit, mida inimesed usuksid. Siiani oli kuvand, et madalad maksud loovad töökohti ja heaolu (läbi siia investeeritud raha). Praeguseks on väga paljud inimesed ise kogenud, et põhjamaade heaolu saavutatakse astmelise tulumaksuga. Järjest raskemaks läheb reformikatel veenda inimesi, et kõigi maksustamine ühesuguse protsendiga oleks õiglane või ühiskonda edasi viiv. Ühetaolist tulumaksu rakendatakse riikides, kus maksude kogumine on probleemne ja rikastel võimalused sellest kõrvale hiilida. Nii pakutaksegi neile maksudest hoidumise asemel võimalust tasuda neid lihtsalt väga vähe, sama protsendiga kui alampalga saajad.
Kokkuvõttes, on Reformierakond kaotanud oma positsioonid, sest nende lubadused ja selgitused ei tundu usutavad ning tuleviku käitumine poleks inimeste toimetulekut parandav. Reformipartei on kaotanud oma olemasolu mõtte. Nad viivad ellu samu eliiti soosivaid ideid, mida Isamaaliit (ühetaoline tulumaks) või moonutatud kujul mõõdukate algatust (vanemahüvitis). Selleks saavad nad raha teadmata allikatest (ämma suvila müügi raha seifist, säästud oma kapist, jne) nagu Isamaa ja Res Publica liit elamislubade müügist. Jah, Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach olid ka erakonnale annetajad ning pole üldsegi kindel, millisest tulust nad seda tegid.