Tähelepanekuid Soome Vabariigi 95. aastapäeva tähistamisest
Mõningase hilinemisega kirjutan 6. detsembril olnud Soome iseseisvuspäevast. Meie riigil seisab 95. aastapäev ees 23. veebruaril ja selle ettevalmistusteni on aega. Eelmises lauses polnud viga, lihtsalt ametlikult sai tähtpäevaks 24. veebruar kui manifest loeti ette Tallinnas. Päev varem oli seda tehtud Pärnus Endla teatri välisrõdul.
Niisiis, soomlaste aastapäev. Televisioon tegi sõdurite paraadist ülekande. Orkester oli telgis, mille esimene pool oli avatud. See tundub praktilisena, et vähemalt lumi ei saja peale. Pealtvaatajad oli mõnevõrra eemal, mitte sõdurite ümber. Poliitikud paraadil kõnesid ei pidanud.
Tavalistele inimestel jagati tänaval suppi ja anti muudmoodi toiduabi. Võimalik, et see oli mingi nende toidupank või abiorganisatsioon ja mitte riiklik ettevõtmine aga vähemalt teleuudistes seda kajastati. Vaestele oli see toiduabi päev.
Õhtut sai veeta televisiooni vahendusel presidendi vastuvõttu vaadates. Hiljem on selgunud, et ülekannet vaatas 2,46 miljonit inimest. Selle juures panin tähele, et tulijate nimesid ja tiitleid eraldi ei teadustatud (nagu meil tehakse) ja teleülekande tegijad siis oma valiku alusel tutvustasid tulijaid. Samuti oli külaliste järjekord väga väikeste vahedega, et presidendipaar oli nagu konveieril kätlemas. Olukord oli isegi nii tihe, et Sauli Niinistö ja tema abikaasa kätlesid samal ajal erinevate perekondadega (naine lahkuva paari naisega, mees uue paari tulijaga). Nägin isegi sellist seika, kus üks pikema kleidisabaga naine takerdus lahkumisega, sest tema järel seisnud mees oli Sauliga kätlemise ajal talle juhuslikult kleidile astunud ja nii ei saanud see naine presidendi proua juures minema. Viivitus oli küll sekund aga ikkagi piisav telekaamerale salvestamiseks.
Külalised tulid erinevatest ustest ehk kätlemise asukoht muutus. Vähemalt mulle jäi mulje, et ürituse keskel tehti paus 15 minutit esipaarile puhkuse andmiseks ja selle järel oli avatud teine uks külaliste tulekuks. Külaliste rivi lõpetasid ametist lahkunud presidendid: Tarja Halonen, Ahtisaari ja Koivisto(vist). Esimene grupp oli vastu võetud väljaspool saali aga see teine osa inimestest tulid juba saali uksest ja nende kätlemine toimus saali kogunenud inimeste nähes. Mulle see sümpatiseeris, et varasemad presidendid olid järljekorras viimased, kelle järel uksed suleti ja pidu võis alata. Enne seda tehti veel ametis oleva ja endiste presidentide ühispilt. Ka huvitav sündmus, mida võiks üle võtta.
Kogunenud inimestele kõnet ei peetud (nagu meil presidendid) ja tantsimise muusika algas kohe saalis. Mingit toolides istumist ja laval esinejate vaatamist ka ei olnud. Tõesti, vastuvõtt võib olla ka püstiseistes, inimestega rääkides ja tantsides.
Sellised erinevused hakkasid silma soomlaste aastapäeva tähistamiselt. Mõned neist tunduvad sellised, et võib ka meil üle võtta (varasemad presidendid viimastena, toolides istumise asemel kohe tantsima) aga see on valikute küsimus. Seda tehes muutuksime ühe välisriigi sarnaseks ja sellega kaotaksime oma senised traditsioonid.
Mulle on selgeks saanud, et mõnedes asjades tahame olla väga kellegi teise riigi sarnased ja mõnes teises küsimuses jälle elada möödunud sajandites (laulupidu, tantsupidu, rahvusmustrites ketsid ja riided, rahvuskultuuri mõjutustega tooted/teenused). Kas aastapäeva tähistamisel võtta eeskuju teistest riikidest, ongi valiku küsimus. Igatahes toiduabi jagamine sellel päeval tuleks küll ära teha, sest täis kõht ei saa kelleski protesti või vastuseisu tekitada. Olgu nende ülejäänud päevadega kuidas on aga aastapäeval võiks näljatunne olla kadunud.