Agent-ajakirjanik Tuuli Koch annab aru
Eelmise sissekande jätkuks olgu üks katke Postimehe ajakirjaniku Tuuli Kochi artiklist oma tööstiili kohta. Ilmselt kirikuraha või idaraha skandaal sai samamoodi artikliks. Üsna huvitav, et nii lahtise tekstiga räägib, kuidas info temasse sisestatakse.
Meenub läinud aasta algus, mil minuni jõudis vihje, et Hannes Rummu kirjavahetus on jõudnud võõraste silmade ette. Kell oli 18 õhtul, jalutasin koos kaaslasega vanalinna poole õhtusöögile. Sellised vihjed ja hetked panevad ajakirjanikul vere kihama: «Äkki kannatab sellega homseni? Ei, ei kannata.» Püüad õhtut varasema plaani järgi jätkata, kuid leiad end tunni pärast ikka toimetuses, hilisest ajast hoolimata prokuratuuri esindajat ja Rummu tabada püüdes. Uudis jõudis järgmise päeva lehte, sellest sai algus uurimis- ja poliitsündmusterohkele aastale.
link-arvamus.postimees.ee/1098664/tuuli-koch-lugu-tuleb-tihti-tuulest/
Mulle tuleb meelde ühe sõbra ütlus, kes oli seda kuulnud prokurörilt, et kõik süüdi mõistetud inimesed on ennast ise sisse rääkinud. Teen siit järelduse ka ajakirjanduse kohta, et ajakirjanik saab olla vaid nii hea kui on tema allikad ja oskus nendega töötada (leida uusi nüansse, fakte, seoseid, jne.). Selle tõttu kergitasin ka üllatusest kulme, et Tuuli rääkis nii täpselt, kuidas talle anti kaitsepolitsei uurimist puudutav info. See kinnitab juba eelmises sissekandes toodud agendi olemust, kus jõustruktuurid kasutavad toimetuse palgal olevat inimest oma info avalikustamiseks, mida nad ise ametlike kanalite kaudu lihtsalt ei saaks lekkida. Uurimiste kohta pressiteateid reeglina ei avaldata, vähemalt mitte enne juhtumi kohtusse jõudmist või seal otsuste tegemist, sest oleks ju tobe kahtlusaluseid teavitada, millel ollakse jälil. Samuti on ajakirjanduse mõju palju suurem, sest nii levib info kümneid kordi suurema lugejaskonnani kui pressiteated või ametiasutuste kodulehtedel avaldamine.
Eesti poliitilises süsteemis tuleb siis arvestada ametiasutuste lekkimisega teatud ajakirjanikele ja toimetustele. See võib ka selgitada, miks parteide hulk Riigikogus on vähenenud: sealt puuduvad parteid, millel puudub võimekus konkurentide kohta “lekkida” mõnele loetava toimetuse ajakirjanikule põnevat infot. Väärtusliku kompromiteeriva info olemasolu on kasulik nii ajakirjanikule (Koch sai Bonnieri preemia kirikuskandaali eest) kui tema agendijuhtidele (Koch on sõltuv talle antud infost).