Reformierakondlane Ignar Fjuk kaaperdab rahulolematust
Mäletate veel Harta 12 aktsiooni eelmisest sügisest? Seal olid Ignar Fjuk (Reformierakond) ja Rein Raud (IRL) koos teiste parteilastega teinud pöördumise Eesti poliitilise olukorra kohta. Mul on oletus, et need 2 meest kritiseerivad praegusi võime, et neile tekkiks võimuvastase maine ja nende võimalikku korruptsiooni ei hakataks uurima. Nimelt on nad kuriteokaaslased, sest esimene neist projekteeris ja teine tellis Tallinna Ülikoolile uue juurdeehituse ilma vastava riigihanketa. Harta ja Rahvakogu on nende jaoks nagu kilp, mille taha varjuda oma ametialaste väärtegude karistuse eest.
Ignar Fjuk edendas Harta teemat oma saadetes ja käis sellel teemal ka meedias rääkimas (meenub Kolmeraudne TV3 ehk Reformikanalil).
Eile möödus 25 aastat loomeliitude pleenumist, mida seostatakse ka poliitiliste nõudmistega ja Rahvarindega. Selle puhul oli Riigikogus kell 9 kuni 13 üritus, millest tegi ülekande ka ETV.
Seal oli ka Ignar Fjuk kohal. Enne üritust intervjuud andes, äkki ka puldis (ei jõudnud jälgida), õhtul ETV “Aktuaalses Kaameras” ja lisaks nägin teda Tallinna televisiooni arutelusaates (Mõtleme taas?).
Muidugi on ka temal õigus sõnavabadusele ja ma olen paljuski nõus tema väljaütlemistega. Näiteks AK alla pandi teksti: rahva võõristus võimu suhtes püsib. Andrus Ansipi kohta oli ju mitte palju aastaid tagasi ütlus, et ta on tulnukas teiselt planeedilt. Sedavõrd võõrast juttu ajas. Andrus Ansip oli kunagi kommunist ja Fjuk oli seda ka (vist), mistõttu ta räägib väga õigesti, et suurem osa ei olnud kommunistid ega tunne ka tänapäeval enda samasust võimuga. Ainus vahe 1988. aastaga on see, et tookord oli 1 kommunistide partei, tänapäeval on neid vähemalt 3, kus juhtimas on endised kommunistid.
Mina ei mõista, miks parteilased Ignar Fjuk ja Rein Raud ei korralda oma partei sees seda uutmist või perestroikat ja proovivad läbi uute ühenduste (Rahvakogu) või vanade mälestamise (Loomeliitude pleenum) uuesti tribüünile pääseda. Riigiteater NO99 ju etendas Saku Suurhallis ühe pilaetenduse uue partei tegemisest, et naeruvääristada katseid praeguseks välja kujunenud poliitilist süsteemi kuidagi ohustada või muuta.
Ainus põhjus näib olevat, et Fjuk ja Raud saadeti meediasse käsuga kaaperdada võimudega rahulolematus. Täpselt samamoodi nagu omal ajal tegi Tuhala kaevanduste vastase liikumisega reformierakondlane Urmas Sisask.
Tõelise muutuse saavad tuua inimesed, kes ei tööta praegu võimul olevate parteide eesmärkide nimel ega pole varem võimul olnud(näiteks Jüri Toomepuu ning tema Põliseestlased MTÜ). Samas peab neil olema mingi kokkupuude poliitilise süsteemiga, et teavad selle toimimist. Nad ei saa tulla võhikutena nagu näiteks Jüri Mõis ja proovida asju ajada ärimaailma loogika alusel. Nimelt erasektor töötab kasumi nimel ja selle järgi oli Toivo Jürgensoni(Isamaaliit) tegevus Lõuna- ja Lääne-Eesti rongiliikluse sulgemisel eesmärgipärane, sest need olid kahjumlikud liinid (Haapsalu, Võru), kuid avalikus sektoris ei väljendata ainult rahalise tuluna tegevusi ja vaadatakse mõju laiemalt.
Valijad on aru saanud, et neid valitsevad moraalsed värdjad (a la Rein Raud) aga valikuna pakutakse neile samu inimesi, kes juba olid parlamendis (Ignar Fjuk, Jüri Toomepuu, VIK, jne.). Olen ühes viimastest artiklitest kirjutanud, et ma ei usu uue poliitilise partei teket, sest selleks puudub rahastus (neid toetav metseen). Pärast seda kui Jaan Männik (Eesti Pank nõukogu esimees) teatas ka soovist asutada parempoolne partei, võib midagi isegi tulla. Ilmselt on seniseid parteisid rahastanud ärimehed ka oma positsioone kaotanud ja pettunud oma panustes. Kruuda on üsna läbi, nagu Luterma pankrott. IRL-i liige Rein Kilk on kaotanud ka oma Tartu ja Pärnu ettevõtted ning õpib hoopis õpetajaks. Urmas Sõõrumaa veel tegutseb, nagu ka Hillar Teder, kelle Ukraina äridele on Eesti maksumaksja läbi EAS-i andnud sadade miljonite eurode suuruse garantii.
Võrdluseks ka üks ENSV aegne pilt
.
Loomeliitude kohta andis selgitusi ka Toomas Kiho, kes on Andrus Ansipi nõunik Eesti Vabariigi valitsuse juures. Rohkem rõhutab ta enda positsiooni ajakirja “Akadeemia” peatoimetajana. Tema pakkus ka välja 27. märtsi tähistamise kui priiuse põlistamise päeva. Selle algne mõte võis tulla IRL-i liikmelt Trivimi Vellistelt. Kogu see päev oli varjatud propaganda praegusele valitusele, et oleme paremini hakkama saanud kui omal ajal Konstantin Päts ja tema valitsus kommunistliku Nõukogude Venemaa ja natsistliku Adolf Hitleri Saksamaa vahel.
See kinnitab veelkord, et rahvale antakse tsirkust. Nii Priiuse põlistamise päeva üritustega (Terevisioon 2 tundi ja 4 ülekannet linnadest, IRL-i liige Raul Sarandi lasi Pärnus leinaküünlad kopaga kokku lükata).
Sedasi kirjutab ametlik leht Topi alias Toomas Kiho kohta.
Toomas Kiho annab peaministrile nõu ajaloo, regionaalteemade ning tähtpäevadega seonduva osas. Ta aitab koostada ettekandeid ja kõnesid ning otsida taustamaterjali. Samas ametis töötas ta ka peaminister Juhan Partsi büroos.
Peaministri nõunikuks on Toomas Kiho oma põhitöö kõrvalt – ta juhib juba aastaid ajakirja Akadeemia toimetust. Toomas on Tartu Ülikooli haridusega matemaatikadoktor. Ta elab Tartus, on abielus ja nelja lapse isa.
Stenbocki majas kutsutakse Toomas Kihot Topiks ja imetletakse tema erudeeritust. Eelmine peaminister armastas mainida, et Topi tunneb Eestimaal iga kivi.
Allikas ja tehtud ekraanipilt http://valitsus.ee/et/valitsus/peaminister-ja-ministrid/andrus-ansip/peaministri-buroo
.