Suur-kirjurähn poegi toitmas

Nägin elus esimest korda rähni pesa ja kuulsin poegade häält. Samuti nägin lindu putukaid viimas ja pea täielikult pesaõõnsusest sisse pugemas.

Minu jaoks suur ja meeldejääv kohtumine. Muidugi oleksin sellest puust linna piiril mööda kõndinud aga poegade hääled äratasid tähelepanu. Siis nägin elusa puu (vist oli lepp) tüves auku ja esialgu mõtlesin, et äkki on need hääled nagu teiste lindude laulmine või osa pesitsemisest. Rähni laul ei ole ju tuntud ning teda kuuleb sagedamini hoopis puudele trummeldamise järgi.

Olin hommikusel pildistamise jalutuskäigul ja võtsin siis fotoka välja. Asjad said selgeks siis kui objektiivi ette hiilis puulehtede vahelt täiskasvanud suur-kirjurähn ja küünitas ennast pooleldi sisse. Sellele reageeriti valjema vidistamisega, mis oli kindel märk poegadest, kes nõudsid süüa. Nüüd siis tean, et rähni pojad on suured juba maikuu lõpuks. Rasvatihane peaks enda omi alles hauduma, nagu ka must-kärbsenäpp, kelle pesitsemisega seotud tegevustest oman eelnevate aastate jooksul paremat ülevaadet.

Sain üsna mitu head pilti. Vahemaa oli 5-6 meetrit ehk fotokale töökõlbulik ja lindu ka mitte eriti häiriv. Mõtlesin selle juures, et kuidas ümbruses ringi hulkuvad kassid pole selle lärmi peale puutüve mööda üles roninud. Äkki nad on seda teinud ja näiteks rähn on siis oma pesa kaitsnud ja nad ära ajanud.

Igatahes ootamatu leid, et linna piirist vaid mõnikümmend meetrit ja suure maantee vahetus läheduses (ca 200 m) võib leida rähni pesapuu. Samas see oli ka eeldatav, sest aastaid varem oli juba seal läheduses näinud rähni lendamas ja puudel trummeldamas ning kevadel oli seda ikka ka kosta.

Ma ei ole ühelgi aastal vaadanud neid lindude kaamerate ülekandeid, et kuidas nad poegi toidavad. See tundub nii looduskaugena. Tajuda linde läbi tehnilise lahenduse: kaamera, liinid, arvuti, ekraan. Hoopis mõistlikum ja loomulikum on võtta aega ja minna ise loodusse kõndima. Teha sellest ka pilte ning jälg jääb aastateks või lausa aastakümneteks.